Senisel kursil jätkates avaldavad inimesed toidu tootmisel aastaks 2050 keskkonnale senisest 50–90 protsendi võrra suuremat mõju. Elanikkonna ja elustandardite kasv teeb oma töö. "Kuid sellega ületame mitu planetaarset piiri. Meid ümbritsev keskkond muutub ebastabiilseks juba ainult toidu tootmise tõttu," nentis uurimuse esimene autor Marco Springmann, Oxfordi Ülikooli teadur.

Inimesed paiskavad peale süsihappegaasi õhku ka teisi atmosfääri soojendavaid kasvuhoonegaase, millest suurem osa pärineb põllumajandusest. Nende kogumõju moodustab süsihappegaasi omast umbes neljandiku. Sellele lisandub muu hulgas metsaraie uute põldude rajamiseks, niisutussüsteemidest põhjustatud veepuudus ja traalimisest tingitud maailmamere põhjaelustiku pöördumatu häving. Kariloomade kasvatamiseks ja karjatamiseks, (sh neile mõeldud sööda kasvatamiseks), kasutakse umbes poolt planeedi jäävabast maismaast.

"Hea uudisena on kõik olukorra leevendamiseks tarvilikud pusletükid kusagil maailmas olemas. Iisrael kasutab ülisäästlikult vett. Holland teeb sama väetistega. Linnades otsustab kasvav osa Y-põlvkonnast lihast osaliselt või täielikult loobuda. Küsimus on selles, kuidas rakendada neid kõiki ühes kohas," sõnas Springmann. Töörühma analüüsi kohaselt ei piisa vaid ainult ühe või kahe soovituse järgmisest. See tähendab paratamatult arengumaade täiendavat toetamist, kellel võib endal tõhusamale põllupidamisele üleminekuks endal raha ja oskusteavet nappida.

Ent oma väikese, kuid olulise panuse saab anda rohujuuretasandil. "Kõigi stsenaariumite kohaselt tuleb vähendada oluliselt liha söömist ja asendada see osaliselt pähklite, kaunviljade ning puu- ja köögiviljadega. Uurisime mitmeid toidusedeleid ja lihast ei pea kindlasti täielikult loobuma," viitas Springmann. Enamike läänemaailmas elavate inimeste jaoks tähendaks see ka paremat tervist. Nädalas söödava punase liha hulk võiks jääda toitumissoovituste järgi alla 300 grammi. Kasvõi eestimaalased sõid aga 2016. aastal liha keskmiselt 82,2 kilogrammi ehk viis korda rohkem.

Teise olulise soovitusena tõid autorid välja, et toiduraiskamine on praegu tõsine probleem. Minema visatakse umbes kolmandik toodetud toidust, enamasti riknemise tõttu. Keskkonnale tooks oluliselt kasu juba selle poole võrra vähendamine. Teoreeretiliselt on võimalik kärpida raisku mineva toidu hulka 75 protsenti.

Springmanni ja ta kolleegide töö ilmus loetud päevad pärast valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (IPCC) eriraportit. Analüüsi järeldustena peaks temperatuuritõusu 1,5 °C piiramiseks kasvatama muu hulgas energiakultuure peaaegu Austraalia-suurusel maa-alal. "Peame seejuures kindlustama, et see ei mõjutaks kuidagi toidu tootmist. Me peame ju midagi sööma," sõnas Springmann. Ideaalis võiks kasutada tema sõnul selleks praegu loomadele eraldatud karjamaid.

"Minu põhisõnum on töö põhjal, et igaühe panus loeb. Sa saad alati toidusedelit keskkonnasõbralikumaks muuta, mõjutada tarbijakäitumisega ka ettevõtete käitumist ja anda aktiivsemalt oma soovidest teada võimuesindajatele ja poliitikutele," rõhutas Springmann.

Äärmisel juhul saab ka riigi kohtusse kaevata. Kolmapäeval teatas Hollandi apellatsioonikohus, et riik peab kärpima oma kasvuhoonegaaside heitmeid senisest jõulisemalt. 2015. aastal esitas ühiskaebuse 886 hollandlast. Selles nenditi, et Holland lubas vähendada oma heitmeid 2020. aastaks võrreldes 1990. aastaga vähemalt neljandiku võrra. Kaebuse esitamise ajaks suutis täita riik võetud kohustusest vaid poole.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.