Globaalne soojenemine jätkub ka pärast süsiniku õhkupaiskamise vähenemist ({{commentsTotal}})

Globaalne soojenemine ei katke, kahjuks - see ongi see põhiline sõnum.
Globaalne soojenemine ei katke, kahjuks - see ongi see põhiline sõnum. Autor/allikas: kjpargeter / Freepik

Kuigi Pariisi kliimaleppe kohaselt peaks süsinikku paiskuma atmosfääri vähem, jätkub kliimasoojenemine ka siis, leiab Tartu Ülikooli loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor Ülo Mander. Jätkuv kliimasoojenemine tähendab näiteks Eestile, et lumised talved on juba 21. sajandi lõpuks vaid mälestus.

"Globaalne soojenemine ei katke, kahjuks – see ongi see põhiline sõnum," sedastas Ülo Mander Eesti ökoloogiakonverentsil peetud ettekandes. Pärast fossiilsete kütuste põletamise lõpetamist jätkavad atmosfääri CO2 sisaldus, õhutemperatuur ja mereveetase tõusmist. Pigem tuleb tema hinnangul luua poliitikaid ja tehnoloogiaid, kuidas soojenemisega toime tulla.

2013. aastal valmis valitsustevaheline kliimamuutuste paneeli aruanne (IPCC), mille kohaselt peaks inimkond temperatuuritõusu alla 2°C hoidmiseks vältima CO2 suhtelise sisalduse tõusmist üle 450 ppm.

Pariisi kliimakokkuleppe jaoks esitas 195 riiki pikaajalised riiklikud kliima tegevuskavad, millega vähendada heitkoguste hulka. Tegelikkus on aga see, et ka pärast heitkoguste vähenemist temperatuur ei lange, vaid pigem jätkab kasvamist.

Selleks, et seda väidet mõista, selgitas Ülo Mander esmalt väga lihtsalt, mis mõjutab globaalset soojenemist.

Inimese tegevuse tagajärjel tekkinud gaasid, mis kasvuhooneefekti kõige enam tekitavad, on süsihappegaas (CO2), metaan (CH4) ja naerugaas (N2O). Need ei lase soojuskiirgust Maa atmosfäärist välja ja selle tõttu toimub globaalne soojenemine. Osoonikihti lõhub n-ö legaalse gaasina naerugaas, mida tuleb kõige enam loomakasvatusest, põllumajandusest, aga ka soode kuivendamisest.


Kuidas süsihappegaasi suhtelist sisaldust mõõdetakse?

Antarktika jääkernide analüüsimisest on saadud info selle kohta, kuidas on CO2 sisaldus Maa atmosfääris muutunud viimase 400 000 aasta vältel.

Õhust hakati süsihappegaasi kontsentratsiooni mõõtma 1950. aastate keskpaigas Mauna Loa geofüüsika observatooriumis Hawaii saarel ning 2013. aasta aprillis ületas CO2 sisaldus esmakordselt viimase miljoni aasta vältel 400 ppm-i ehk 0,04 protsendi piiri kogu Maa troposfääri koostisest.

Kliimasoojenemisel on kümme tunnust, millest seitse suurenevad ka globaalse soojenemise tingimustes edasi, kolm (liustikud, merejää ja lumikate) seostuvad sulamisega.

Autor: IPCC ja Ülo Mander


Nii mandriliste kui ka mereliste tingimuste puhul on täheldatud temperatuuritõusu. Globaalse soojenemise ilmingud ja prognoosid IPCC kohaselt:

Kliima:

  • Viimase 30 aasta jooksul on iga dekaad olnud oluliselt soojem eelmisest. Soojenemine on kasvanud alates 1850. aastast.
  • 1983–2012 oli põhjapoolkera kõige soojem 30-aastane periood viimased 1400 aasta jooksul.
  • Sademete üleilmne varieeruvus on võrreldes temperatuurimuutustega väiksem.
  • Suure tõenäosusega on üleilmselt külmade päevade ja ööde arv vähenenud ning soojade päevade/ööde arv kasvanud.

Ookeanid:

  • Globaalse kliimasüsteemi soojenemisel etendab ookeanis akumuleerunud lisasoojus suurimat rolli.
  • Enim on soojenenud ookeani 75 meetri paksune ülakiht: 0,11 kraadi kümne aasta kohta. Ookeani pinnakihtide soojus jõuab ka sügavamate kihtideni ning võib mõjutada globaalset veeringlust ehk hoovuste süsteemi. Viimane muutus toimub küll 11-36-protsendilise tõenäosusega ning võtab väga palju aega. Ookeani soojenemine jätkub 21. sajandil.  
  • Umbes 70 protsendil rannikutest tõuseb merevee tase 20 protsenti.

Liustikud:

  • Põhja-Jäämere jääkate sulab kiirendatud tempos ja kaob lähitulevikus suvekuudel.
  • Põhjapoolkera lumikate kahaneb kevaditi oluliselt.
  • Liustikud sulavad kiirendatud tempos.
  • Igijää jätkab sulamist, mis võib põhjustada suuremaid CO2 ja metaani lendumist atmosfääri.

Seega on üleilmne soojenemine fakt, mida kinnitavad andmed. Omaette küsimus on, kuidas mõjutab seda Pariisi kliimaleppe eesmärk vähendada CO2 õhku paiskamist globaalset soojenemist?

Siinkohal on ehk kõige olulisem, et maailmameri on oluline lisasoojuse salvestumise koht ning sealt eraldub soojust veel pikalt pärast seda, kui oleme saanud fossiilsete kütuste emissioonid piiratud, nagu loodetakse Pariisi kliimaleppes.

Kasvuhoonegaaside gaaside emissioonid kahanevad kindlasti kiiremini kui langeb õhutemperatuur ja meretase.

Sademete osas toob Mander välja, et seal, kus neid on palju, tuleb neid juurde. Ja seal, kus on põud, jääb sademeid vähemaks. Vahemere piirkonnas on juba praegu sademete nappus ning see süveneb.

Eesti osas prognoositakse sademete hulga suurenemist, kuid see erineb piirkonniti. "Üks on kindel: talved ja kevaded soojenevad kiiremini. See on juba praegune trend – lumikate on õhenenud ja lühenenud ajaliselt ning see jätkub. Tõenäoliselt püsivat lumikatet Eestis, nende räigete stsenaariumide järgi, 21. sajandi lõpuks enam ei olegi," selgitas Mander.

Aga miks siis kliimasoojenemine ikkagi jätkub ka pärast piiravate meetmete vastuvõtmist?

IPCC 2001. aasta kliimamuutuste raporti kohaselt jätkab mereveetase tõusu veel mitme aastatuhande vältel ja seda liustike sulamise tõttu. Isegi, kui me vähem kui saja aasta jooksul suudame vähendada CO2 emissiooni, jätkub globaalne soojenemine veel pikki aastaid.

"Ainult neli protsenti kogu CO2 emissioonist on antropogeenne, kuskil 95,8 protsenti on looduslikud allikad. Antropogeensete hulka kuulub ka maakasutus, mis hõlmab nii looduslikke kui ka antropogeenset komponenti, aga me ei oska praegugi täpselt hinnata neid erinevaid voogusid," selgitas Mander. Maismaa ökosüsteemi osas on palju määramatust nii CO2 kui ka metaani osas.

Isegi kui fossiilsete kütuste ja maakasutuse (ehk metaani) komponentide mõju vähendada, ei tea me tasakaalu suurust CO2, metaani ja naerugaasi vahel. Kuigi täpselt ei ole teada, kui palju taimkatte CO2 seob või kui palju seda eritub taimedest tagasi atmosfääri. Sama kehtib näiteks metaani ja naerugaasi kohta, mille puhul pole täpselt teada, kui palju eritub seda atmosfääri looduslikult. Kõige suurem ja ohtlikum viitsütikuga pomm on aga hoopis metaanjää sulamine.

Oma ettekande võttis Ülo Mander kokku: "Kohanemine on igal juhul tähtis. Kasvõi tehniliselt peaks olema valmis sügavateks põudadeks kui ka üleujutusteks. See kõik on kallis, aga ellujäämine ongi kallis. Aga kui me ei lepi kokku kogu maailma ressursside kasutamises, siis minu arust pääseteed ei ole."

Artikkel valmis tuginedes Ülo Mandri ettekandele "Globaalne soojenemine jätkub ka peale Pariisi kokkulepete täitmist".

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: