Miks on vaja teadlastel avaldada järjekordset keskkonnateemalist kirja ja meil seda lugeda? Maailmameedias jõuab sisuliselt iga nädal esiveergudele mõni kliimat puudutav lugu. Eesti arvamuskülgedel polnud võimalik möödunud kuul kliimaprobleemidest mööda vaadata. Avalikkuse tähelepanu on juba olemas, mida te veel soovite?
Inimesed võivad teada, et kliimamuutus toimub ja see mõjutab nende elu. Kahjuks pole jõudnud see sõnum maailma kõigi elanikeni. Seda juba varem teadvustanud valitsused tegutsevad lubatust aeglasemalt või tegelevad asendustegevustega. Minu teada plaanitakse ka näiteks Eestis kasutada metsi senisest ulatuslikumalt bioenergia hankimiseks. Teadus on selles osas väga selge. See ei aita kliimaprobleeme lahendada, vaid muudab neid hullemaks.

Sama käib paljude eraettevõtete kohta. Mõned korporatsioonid võitlevad endiselt selle nimel, et kujutada kliimamuutusi väljamõeldisena ja selle toel fossiilkütuseid edasi põletada.

Tahtsime avaldada autoriteetse seisukohavõtu, mis ilmestab, et muret jagab suur osa maailma teadlastest. Üritame näidata, et teaduskogukond laiemalt soovib palju rohkema tegemist. Minu enda jaoks tuli üllatusena, et pöördumisele kirjutas alla enam kui 11 000 teadlast 153 riigist.

Tuhandeid inimesi hõlmanud ühispöördumisi on tehtud varemgi. Mõne aasta eest vedasite eest avaliku kirja "2. hoiatus inimkonnale" avaldamist, mida toetas enam kui 15 000 teadlast. Ka see oli toona muljetavaldav, kuid miks sellest ei piisanud?
Pöörasime selles tähelepanu keskkonnale laiemalt. Arvasime seetõttu, et meil on vaja tugevamat seisukohavõttu ka konkreetsemalt kliimamuutuste osas.

Pariisi kliimakohtumisel 2015. aastal oldi küll väga optimistlikud, kuid teadsime juba siis, et seal lubatust jääb väheseks. Hiljuti ÜRO-s toimunud kohtumisel palus selle peasekretär Antonio Guterres kõigil osalistel rohkem ära teha. Lõpuks liitus ettepanekuga umbes 60 riiki. Neist suurem osa on aga väikesed, Euroopast ühinesid nendega vaid mõned riigid.

On muidugi tore, et nad midagi täiendavalt teevad, kuid selle mõju on minimaalne. Põhirõhk on sellel, mida peaksid tegema maailma ülejäänud 130 riiki.

Te teate lugu poisist, kes kasutas sõna "hunt" ühe korra võrra liiga palju. Ma ei ole kindel, palju leidub lisanüansse inglise keeles, kuid pöördumise tekstis nähtavad mõisted nagu "kliimakriis", "hädaolukord" ja "kiireloomulised meetmed" kõlavad lõplikult ja veidi samamoodi. Kuhu teil 2030. aastal elevuse tekitamiseks minna on, kui poliitikakujundajad peaksid jääma ka seekord ükskõikseks?
Nende sõnade kasutamine on põhjendatud ja näitab, et meil on vaja tegutseda väga kiiresti. Selle ühe põhjendusena oleme järjest rohkem mõistnud, et kliima liigub uude faasi. Paljud muutused muutuvad pöördumatuks. Nagu ütles üks mu kolleeg, meil pole lülitit või tagurpidikäiku. Kui otsustame, et nähtavad muutused meile ei meeldi, ei saa me neid käsu korras tagasi pöörata. Kuna oleme oodanud sedavõrd kaua, peame tegema lähiajal ja lühikese aja vältel üha rohkem. Teadlasi kannustas võtma tugevat seisukohta tarvilike sammude pakilisus.

Kirjas leidub selle laiahaardelisuse tõttu kindlasti soovitusi, mida võidakse pidada vastuoluliseks, kuid pidime välja ütlema, mida inimesed mõtlevad.

Meid motiveerib kaks asjaolu: kahju, mida tekitavad kliimamuutused inimühiskondadele, ja praegu tekitatav kahju looduskeskkondadele, mis hoiavad meid funktsionaalsena. Me ei saa hapnikku ega vett riigilt ega mõnelt eraettevõttelt. Paljud neilt saadavad teenused ja kaubad tulevad tegelikult loodusest. Kui me neid enam nii hõlpsalt ei saa, häirib see enamike ühiskondade toimimist terves maailmas.

Mõned selle mõjud on teistest kahjulikumad. Näiteks on juba praegu troopilistes riikides, nagu India, toimuv kohutav. Päevane temperatuur lööb ajaloolisi rekordeid. Inimesed suudavad töötada kuumuses korraga tunni või pool tundi järjest. Samal ajal on öine temperatuur väljapuhkamiseks liiga kõrge.

Meie arvates oli seetõttu teaduskogukonna jaoks vaja minna isegi veidi kaugemale, kui on tehtud viimase aasta jooksul ilmunud kolmes IPCC eriraportis. Need olid oma järeldustes märkimisväärselt tugevamad, kui kõik eelnevalt ilmunud IPCC kliimaraportid, kuid polnud siiski piisavalt teravad. Töötasin neist viie kallal, nii et tean täpselt, kuidas need valmivad.

Veel kord, mida teadlased veel teha saavad, kui pöördumine peaks ka seekord poliitikakujundajad külmaks jätma? Ühinema tänavaprotestidega ja võtma appi kodanikuallumatuse?
Mitte ilmtingimata. Saame teha seda, mida meist juba mõned teevad. Nad suhtlevad valitsuste ja eraettevõtetega otse, mitte teadus- ega ajakirjanduse vahendusel. See ei ole meie tavaline auditoorium. Nihe on toimunud aga paljude teadlaste mõttemaailmas. Peame tegema seda veelgi laialdasemalt, sest see töötab.

Näiteks on meil USA-s valitsus, mis näib tegevat kliimaprobleemide hullemaks muutmiseks kõike, mida üleüldse võimalik. Samal ajal on tuldud erasektoris viimase paari nädala jooksul kahe olulise analüüsiga.

Inglismaa riigipank järeldas hiljuti, et kliimamuutusi eiravad ettevõtted lähevad ilma igasuguse kahtluseta pankrotti. Ja tõepoolest, USA söeettevõtete väärtus on vähenenud 90 protsenti. Suurim erakätes olev firma teatas äsja pankrotist.

San Fransiscos asuv USA föderaalreserv on avaldanud kliimamuutuste mõjude kohta üle 30 raporti. USA armee avaldatud raportis hoiatati, et kliimamuutused raskendavad teatud missioonide läbiviimist. Ka finantssektor on hakanud tunnistama, et nende investeeringud on ohus. Nad ei räägi kliimariskidest, vaid rahast. Kõik see on juhtunud viimase aasta jooksul.

Paljud kirjale toetust avaldanud teadlased ei uuri kliimat ega tegele isegi ökoloogia või geoloogiaga. Miks peaksime uskuma, et nad suudavad teha põhjendatud otsuseid, kui tegu pole nende põhierialaga? Minevikus on kasutatud sedasama põhjendust kliimamuutuste eitajate pöördumiste kahtluse alla seadmiseks.
Kõik kliimat puudutav ei langegi kliimateadlaste kapsaaeda. Meil oli tegelikult selle üle pikk ja põhjalik vaidlus, keda me teadlaseks loeme. Lõpuks otsustasime, et need on ka insenerid, kelle on tehnilised teadmised, arstiteadlased – kliimamuutustel on omad tervisemõjud. Ka need teadlased, kes ei tegele kliima või ökoloogiaga, on oma põhimõtetes terviklikud ja omavad taoliste hinnangute andmiseks piisavalt taustateadmisi.

Suur osa meil esindatud teadusdistsipliinidest keskenduvad kliimamuutuste ja ühiskondade omavahelistele seostele. Sotsiaal- ja majandusteadlasi ei saa siinkohal kõrvale jätta. Kasvõi minul endal pole piisavalt teadmisi, et analüüsida, mida teeb finantsturgudega ühekraadine temperatuuritõus, kuid seda adekvaatselt hinnata suutvad majandusteadlased on täiesti olemas.

Kui vaadata kirjaga kaasnevaid soovitusi ja tegevusplaani, kui suur osa sellest on suunatud tarbijatele ja valijatele või peaksid pöörama sellele eeskätt tähelepanu poliitikakujundajad?
Mainime nii valitsusi ja poliitikakujundajaid kui ka ettevõtteid. Viimase aasta-kahega on juhtunud paljugi paljutõotavat. Suur osa kõige saastavamast söekaevandamisest on lõpetatud. Ei, me ei suutnud suruda seda piiravat seadust läbi ei osariigi ega riigi tasemel, kuid pangad lõpetasid paljudele sellega tegelevatele ettevõtetele raha laenamise. Sellest muutusest piisas.

Üks meie soovitustest võib tekitada kindlasti tugevamaid tundeid. Rahvaarvu kasvust pole võimalik mööda vaadata. Sellele tähelepanu pööramine jääb inimeste kanda. Teeme seejuures puust ja punaseks selgeks, et seda tuleb aeglustada sotsiaalselt ja kultuuriliselt vastutustundlikul viisil. Me ei taha kehtestada tervet maailma hõlmavat kontrollmehhanismi ja pole kunagi neis kategooriates rääkinud.

Üritame inimesi veenda, et nemad peaksid härjal sarvist haarama, ükskõik kas nad on poliitikakujundajad või inimesed tänavalt, tippjuhid või töölised. Kõik saavad midagi panustada, kui meil on selleks teekaart. Proovime seda infot lühidalt pakkuda.

Ma ei näita näpuga, kuid minevikus on tööstuse surverühmade eestkõnelejad rõhutanud, et küll ettevõtted reageerivad, kui vaid tarbijad teeksid selle esimese väikese sammu. Kas inimesed on olnud seni tobud ja miks tahate te sekkuda järsku riikide jõulisema käitumisega vabaturumajanduse toimimisse?
Saame kasutada turgu probleemide lahendamiseks ja see on lahenduse tähtis osa. Minevikus on olnud aga turu ja selle kasvu huvides keskkonnaprobleemide hullemaks muutmine. Osaliselt saab kanda selle riiklike sekkumiste arvele.

Euroopa valitsused teevad seda keskkonna nimel praegugi, toetades näiteks fossiilkütuste asemel elektri tootmiseks puidu põletamist. Ilma selleta ei suudaks see konkureerida ei söe ega ka päikese- või tuuleenergiaga. Seda tehakse ainult seetõttu, et valitsused sellele peale maksavad. See tekitab turumoonutuse.

Ent moonutused toimivad ka teises suunas. Võiksime loobuda kõigist fossiil- ja biokütuste toomiseks ja põletamiseks mõeldud subsiidiumitest – see oleks probleemide lahendamiseks kõige tõhusam viis.

Suuremat pilti vaadates on läinud meil tegelikult küllaltki hästi. Fossiilkütuste subsiidiumid vähenesid aastaid, kuid on hakanud nüüd taas ülespoole ronima. Taaskord manipuleerivad kehtivad riiklikud meetmed turuga viisil, mis ei aita meid kliimaprobleemide lahendamisel edasi.

Eestlastele meeldib aeg-ajalt kantslist rääkivate poliitikute ja teiste tähtsate tegelaste arvel ironiseerides kasutada väljendit "Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi". Mida olete teie isiklikult oma elustiilis kliimakriisi leevendamiseks muutnud?
Räägin praegu sinuga oma kodus, kuhu kolisime sisse 13 aasta eest. See oli meie kandis üks esimesi ülimalt energiatõhusaks projekteeritud maju. See tarbib umbes 60 protsenti vähem energiat, kui on nähtud ette praegustes ametlikes ehituseeskirjades. Kuigi elame Tallinnaga võrreldavas või isegi külmemas kliimas, on tegu nullenergiamajaga. Toodame päikesepaneelidega päeval ise elektrit, öösel ja tuisuse ilmaga tuleb see võrgust. Iga kuu lõpus vaatame, kas elektrifirma maksab mulle või mina talle, kuid aasta peale jään kasumisse.

Kahjuks peab olema USA-s meie riigikorralduse tõttu enamikel inimestel isiklik auto. Olen eelistanud alati energiatõhusaid sõidukeid. Kümme aastat oli mul laetav hübriid. Aasta eest ostsin täielikult akudel töötava auto ja laen seda oma päikesepaneelidest. Vähemalt see osa on saastest täielikult prii, mis vähendab õhkupaisatavat süsinikuhulka märkimisväärselt.

Otseloomulikult teeme teadlikke valikuid söödava toidu osas – mu naine töötab tervishoiusektoris. Sisuliselt ei viska me enam üldse toitu ära.

Kõige suurema probleemina pean ma konverentsidel osalemiseks aeg-ajalt lendama. Ma pole selle üle õnnelik, kuid igaüks ei saa laevaga üle ookeani purjetada. Katsun seda vähem teha, kuid paraku ei saa ma sellest täielikult loobuda.

Paistab, et igal põlvkonnal peab olema oma suur idee, mille nimel tänavatele tulla. Lihtsalt seekord on see ehk teaduslikult veidi paremini põhjendatud. Kui lootusrikas te tuleviku osas olete? 
Minu jaoks on tegelikult üks kõige positiivsemaid asju, et probleem on muutunud südamelähedaseks just noortele inimestele. Mõned asjad, mida me siin riigis teeme, on hullumeelsed. Meil on olnud koolides näiteks aastaid kohutavad massitulistamised. Lõpuks hakkasid kallutama avalikku arvamust just noored inimesed. Kõigil ikkagi ei pea olema oma magamistoas poolautomaatset relva.

Lõppude-lõpuks on noored inimesed meie tulevik. Mul on rõõm näha, et nad liiguvad sinna suunas, kuhu nad liiguvad. Kui Greta Thunberg Kongressi ees ütlusi jagas, küsiti temalt kirjalikku tunnistust. Tema ütles, et Kongress ei kuulma tema isiklikke seisukohti, vaid lugema IPCC raportit. Teadlasena hindasin seda väga.