Liustikud ja maailmamere tõus
Praeguseks on tõusnud maailmamere tase võrreldes 1880. aastaga 22 sentimeetrit. Sellest kolmandiku saab kanda soojuspaisumise arvele. Liustike sulavee osakaal muutub lähitulevikus aga üha olulisemaks. Võrreldes 1997–2006. aastaga on Antarktika liustike massikadu 2007–2016. aastal kolmekordistunud. Gröönimaa liustikud kaotavad jääd kaks korda kiiremini.

Enam kui saja autoriga koondanalüüsi ilmumine langeb kokku teatega, et alates satelliidivaatluste algusest on olnud Arktika merejää ulatus septembris väiksem vaid ühel aastal. Raporti kohaselt pole tegu millegi enneolematuga. Aastatel 1979–2018 vähenes jääkatte ulatus kõigil kuudel, keskmiselt 13 protsenti kümnendi kohta. Tõenäoliselt pole olnud muutused nii kiired vähemalt viimased tuhat aastat.

Kuigi merejää sulamine ei kergita maailmamere taset otseselt, teeb see seda kaudselt. Väiksema albeedo tõttu neeldub meres rohkem soojust. Samuti suureneb vee aurumine, mis võimendab omakorda kasvuhooneefekti. Vähenenud on ka mitmeaastase merejää osakaal, mistõttu kahaneb tulevikus jääkatte ulatus veelgi kiiremini.

Raportis nenditakse, et vähenenud on enamike mäeliustike mass. Eriti madalamates mägedes hakkab sadama lund hiljem, lumikatte paksus ja ulatus on väiksem ja see sulab kiiremini. Senise soojenemise jätkudes võib väheneda väiksemate liustike kogumass aastaks 2100 ligikaudu 80 protsendi võrra. Lisaks maailmamere taseme kergitamisele jätaks see miljonid mäeliustike sulaveest sõltuvad inimesed tulevikus veepuudusesse.

Kokkuvõtlikult võib tõusta süsinikuheitmete senise kasvu jätkudes maailmameri halvimal juhul 1,1 meetri võrra. Emissioonide jõulise kärpimise korral jääks tõus 29–59 sentimeetri vahele. Näiteks alla 2 °C temperatuuritõusu korral kerkiks maailmamere tase tõenäoliselt 0,39 meetrit.

Sellega kaasnevalt näeks 2050. aastaks varem rannikualasid ja saari korra sajandis tabanud üleujutusi korra aastas. Aastaks 2300 kerkiks vee tase sõltuvalt riikide edasistest tegevustest 0,6–5,4 meetrit.

Raportis üritati hinnata ka Arktika igikeltsa seisundit. Järelduste kohaselt ähvardab sulamine sellest ligi viiendikku. Igikeltsas on talletunud 1460–1600 miljardit tonni süsinikku, mille vabanemine võimendaks kliimamuutusi. Täpne vallanduv metaani hulk sõltub kliimasoojenemise ulatusest.

Soe happevann
Ookeanides on neeldunud ligikaudu 90 protsenti lisandunud kasvuhoonegaaside tõttu lõksu püütud lisasoojusest. Ühtlasi on kasvanud maailmameres kuumalainete sagedus. See seab ohtu mereelustiku, ohustades muu hulgas vetikametsi ja korallrahusid.

Kuigi soojenenud on ookeanide kõik kihid, on olnud see siiski ebaühtlane. Pinnakihi kiirem soojenemine soodustab vee kihistumist ja vähendab veesambas selle segunemist. Pinnakihis lahustuv hapnik ei pääse sedavõrd kergelt sügavamatesse kihtidesse. Põhjast pärit toitained ei jõua seevastu pinnakihtidesse.

Ühtlasi muutuvad ookeanid CO2 tõusu ja vee hapnikusisalduse vähenemisel happelisemaks. Sellest tingitud karbonaatide sisalduse vähenemine ohustab nii koralle kui ka koorikloomi.

Nähtavad trendid pole olulised ainult elusloodusele, vaid ka inimestele. Näiteks seab merede liigilise koosseisu muutumine löögi alla kalatööstuse. Süsinikuheitmete kiire kärpimiseta väheneks mereloomade biomass tervikuna 2100. aastaks kuni 15 protsenti. Kalasaagid võivad väheneda kuni 24 protsenti.

---
Raportis nenditakse, et meretaseme tõusust kõige enam mõjutatud madalatel rannikualadel elab praegu ligikaudu 680 miljonit inimest. Eeskätt Vaikse ookeani arenevate saareriikide rahvaarv küündib 65 miljonini. Mäeliustikest sõltub otseselt 670 miljonit inimest. Kõige kiiremini muutuvas Arktikas elab umbes neli miljonit inimest.

Tutvu raportiga täis mahus.