Ookeanide väetamine võib aidata peatada kliimasoojenemist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Otsitakse viise, kuidas vähendada süsihappegaasi ehk CO2 paiskamist atmosfääri, kuid sealjuures oleks nutikas otsida võimalusi, kuidas tehnoloogia abil CO2 atmosfäärist kokku korjata.

ERRi keskkonnakuu film "Kliima termostaat" räägib erinevatest tehnoloogilistest võimalustest, kuidas CO2 atmosfäärist kokku korjata ja seda salvestada või kuidas muudel viisidel vähendada CO2 mõju kliimasoojenemisele.

Kliima-aktivist Maia-Liisa Anton selgitas filmi kommenteerides, et on palju erinevaid viise, kuidas CO2 atmosfäärist kokku korjata, et seda siis erinevates tootmisprotsessides kasutada. Näiteks võib siin olla isegi mullijookide tegemine.

Ühena uuenduslikematest ideedest tõstis Anton esile plaani suurendada maakera peegeldamisvõimet, näiteks muuta jääd või pilvi paremini soojust tagasi peegeldavaks. "Mõeldes selle ettevõtmise massiivsusele tundub see täiesti uskumatu. Aga teiselt poolt on väga tore näha, et inimesed sellise probleemiga tegelevad."

Üks lahendus võib olla ka ookeanide väetamine. See tähendab, et ookeanis suurendatakse planktoni hulka, sest plankton kasutab süsihappegaasi ja selle kaudu võiks CO2 osakaal atmosfääris väheneda.

"Seal tekib minu jaoks eetiline dilemma: kui me teame, et kliimamuutuse peatamiseks peaksime kogu oma majanduse ümber tegema vähem süsinikumahukaks ja vähem CO2 tootvaks. Aga kui inimpsühholoogi ajärgi - kui me teame, et meil on vigade parandamise võimalus, siis see vähendab meie probleemi tegeleda probleemi algusega ehk sellega, miks me sinna oleme jõudnud."

Seetõttu on film "Kliima termostaat" ühelt poolt rõõmus, et inimesed suudavad mõelda välja tehnoloogiaid kliimamuutuse pidurdamiseks. Teiselt poolt on aga küsimus selles, kuidas me neid lahendusi tegelikult kasutame.

Anton soovitab mõelda, et iga kord kui inimene midagi ostab, saadab ta signaali, et sellist asja tuleb juurde toota. "Mõte, et mina, üks inimene, ei saa midagi teha, on tegelikult väga vale. Üks väga hea kujund, mida kasutada on see, et mõtle, kui sa midagi teed, et seitse miljardit inimest teeb seda sama asja. Ja siis on väga lihtne aru saada, kas sellel asjal on pigem positiivne või negatiivne keskkonnamõju."

Inimesed on aga harjunud asju tegema väga pikaajaliste protsesside tulemusel nii, et selle peale isegi ei mõelda. "Me oleme harjunud, et toit maksab vähe. Me oleme järjest rohkem harjunud, et riided maksavad väga vähe. Ja kui meile öeldakse, et me peaksime oma harjumusi muutma, oleme sellele hästi vastu, sest me oleme harjunud ja meile tundub, et nii ongi hea. Ja eestlaste jaoks on suur probleem see, et me ei taju, kui hästi me elame võrreldes enamusega maailma inimestest."

Eestlased on harjunud arvama, et oleme väike armas loodusrahvas ja meie tarbimisel ei ole mõju. Kui tarbijatena peaksime palju teadlikumalt mõtlema, et õpiksime hindama kõike seda, mida me tegelikult tarbime.

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: