Michael Dyonisius Ameerika Ühendriikidest Rochesteri Ülikoolist ja ta kolleegid analüüsisid iidses õhus sisaldunud süsinikuisotoope.

Nad kirjutavad ajakirjas Science, et õhus, mis pärineb ajast, mil viimane jääaeg lõppes, leidub väga vähe sulavast igikeltsast või merepõhjast pärit metaani. Metaanitase atmosfääris küll tõusis, kuid see metaan pärines peamiselt märgaladelt.

Jääaja lõppedes tõusis maailma keskmine õhutemperatuur neli kraadi ja oli mõnda aega pool kraadi kõrgemgi kui tänapäeval.

Teadlased järeldavad, et ka praegu prognoositava kliimasoojenemise tulemusel ei tohiks siis igikeltsa- või meremetaani nii suures koguses atmosfääri jõuda, kui seni kardetud.

Igikeltsas ehk enamaks kui üheks aastaks külmunud maapinnas, nagu seda tuleb ette Siberis, Alaskas ja Kanadas, leiduv orgaaniline aine saab igikeltsa sulades kättesaadavaks bakteritele, kes toodavad sellest metaani.

Merepõhjasetetes leidub aga metaanhüdraati, jääsarnast ainet, milles metaanimolekulid paiknevad veemolekulide kristallvõre tühimikes. Kui meri soojeneb, võib metaanhüdraat laguneda ja metaan valla pääseda.

Kui aga metaan atmosfääri ei jõua, peab ilmselt leiduma mingeid vahepuhvreid, millese ta saab koguneda.

Dyonisius ja ta kolleegid oletavad, et kui igikeltsa sulades tekib metaan piisavalt sügaval pinnases, siis oksüdeerivad bakterid selle ära, nii et atmosfääri jõuab palju nõrgem kasvuhoonegaas süsinikdioksiid.

Sama võib juhtuda merepõhjas vallandunud metaaniga — bakterid oksüdeerivad selle süsinikdioksiidiks.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.