Faktid:

• Inimene on oma maakeral toimetamise ajal aktiivsesse kasutusse on võtnud 75% maismaapinnast.
• Praegu on inimese poolt väljasuremise äärele tõugatud igast kaheksas liik. 
• Maakera kliima soojeneb kasvuhoonegaaside heitmete, eriti just süsihappegaasi ehk CO2 tõttu.
• Jätkusuutmatu maakasutus panustab umbes veerandisse kogu kasvuhoonegaaside emissioonist.

Sellist olukorda oleks aidanud ära hoida looduslike ökosüsteemide väärtustamine ning säilitamine. Inimkonna eeliseks on see, et meil on võimalus kasutada teaduslikke allikaid, et läbi mõelda ning muuta viise, kuidas maad enda jaoks oskuslikult kasutada nii, et looduslikud kooslused ja ökosüsteemid säilivad. Jätkusuutmatu maakasutus panustab veerandi kasvuhoonegaaside heitmetest. Maad oskuslikult kasutades on võimalus kliimamuutusi leevendada, sest maa seob CO2 atmosfäärist.  

Selleks, et planeet ise suudaks meid aidata peame pilgud suunama ökoloogilise taastamise poole. Degradeerunud maad on maakeral kokku ligikaudu Lõuna-Ameerika suurune maa-ala. Selline olukord on tekkinud, sest inimeste tarbimisharjumused on raiskavad: kolmandikku kogu toodetud toidust ei tarbi kunagi keegi. Praegu kasutatakse näiteks kaks korda rohkem taimseid õlisid kui 1960ndatel. Nõnda jätkates ei jagu meile meie planeeti enam kauaks. 

Praeguseks on alustatud ökoloogilise taastamisega ligikaudu 350 milj/ha maast. Oluliseks aspektiks on siingi teadusliku tegutsemisviisi rakendamine, valed meetodid võivad olla hoopis suurema negatiivse mõjuga kui praegune olukord. Näite saab tuua läbimõtlemata taasmetsastamise katsest, kus eukalüptid muutusid invasiivseteks ning rikkusid oma juurestikuga põhjavee taset.

Ökosüsteeme ei saa alustada juhuslikes kohtades, paisates neid oma meeldimise järgi laiali, metsa saab istutada ainult sellele metsale sobivatesse kasvukohtadesse ning märgalasid saab taastada ainult vanadele märgaladele. 

Liigtarbimine, linnastumine, taristu ning paljud muud inimtekkelised tegurid muudavad maastikku. Sellega kaasnevalt ei saa liigid, kes on varasematel aastatuhandetel liikunud koos kliimaga soojematesse või jahedamatesse kasvupaikadesse, seda enam teha.

Võimalused vabalt paremate kasvukohtadeni jõudmiseks on ellimineeritud. Keskkonnakriis on otseselt seotud inimkonnaga, sest kui ökosüsteem ei saa toimida kui mõni lüli korralikult ei tööta. Ainsaks kindlustuseks meie püsimajäämisel on looduslike elukeskkondade hoidmine ning nende igakülgne väärtustamine. Liigirikkuse ning ökosüsteemida taastamise positiivsed ilmingud näitavad ennast juba esimestel dekaadidel. 

Geoloogilises ajas oleks meil vaja oodata umbes 100 000 aastat selleks, et kõik liigne CO2 saaks ookeanidesse seotud. See arvutus põhineb mudelil, kus heitmete kogus ei suurene.

Üheks praegu väga aktiivselt uuritavaks CO2 eemaldamise viisiks on carbon capture, mis tähendab, et atmosfäärist kogutakse kokku süsihappegaas, see veeldatakse ning seejärel hoiustatakse maalustes kogumites. Selline tehnoloogia annab meile veidi lisaaega, et lülituda ümber fossiilkütuste kasutamiselt 100 protsenti taastuvenergia tarbimiseni. Tallinna Tehnikaülikoolis on antud teemat uuritud ning on leitud, et Läti on Eestile kõige lähem koht, kus saaksime süsihappegaasi maa all hoiustada. Läti maardla hinnanguline mahutavus võiks olla ligikaudu 100 miljardit tonni. Eesti aastane summeeritud kasvuhoonegaaside heitkogus oli 2017. aastal 20,9 miljonit tonni (20 879,9 kt) süsinikdioksiidi ekvivalenti tonni. 

Liigsest süsinikust tulenevat probleemi aitaksid meid umbes 30–40 protsendi ulatuses parendada looduspõhised lahendused, mis on rakendatud teaduslikel alustel. Lisades sellele juurde veel tehnoloogia kaasabi, on muutus kindlasti võimalik.

Siinne artikkel tugineb Arvamusfestivali arutelul "Kuidas süsinik liigub ja kuidas ta kinni püüda?", kus osalesid Aveliina Helm (Tartu Ülikooli teadur), Kazbulat Shogenov (TalTechi teadur), Martin Liira (Tartu Ülikooli teadur)