Flirt propagandaga: plaan planeedi metsaga katmiseks saab karmi kriitikat

Maailmameedia kihama pannud ja tippteadusajakirjas avaldatud töö sisaldab märkimisväärseid vigu ning poleks pidanud ilmuma, leiavad kümned teadlased ja vähemalt neli sõltumatut töörühma.
Juulis ilmunud uurimuse autorite hinnangul saaks katta maailmas uuesti metsaga vähemalt 900 miljoni hektari jagu maad. Järgneva 200 aasta jooksul seoksid need üle 205 miljardi tonni jagu süsinikku. See moodustaks kaks kolmandikku õhus leiduvast inimtekkelistest süsinikuheitmest.
"Metsade taastamine on seniajani meie kõige tõhusam lahendus kliimamuutuste vastu," järeldas töörühm. ERR Novaatorile antud intervjuus jäi töö juhtivautor Jean-Francois Bastin toona tagasihoidlikumaks – tegu oleks ajapikendusega ja vaid ühe väikese osaga suuremast plaanist.
Töö, mis poleks pidanud ilmuma
Sellest ajast saadik on seadnud ajakirjas Science ilmunud töö tulemused ja kasutatud meetodid kahtluse alla kümned teadlased. Saksamaal asuva Bonni Ülikooli aiandusteaduste professoril Eike Lüdelingil tekkisid kahtlused enne selle avaldamist. "Uurimus levis kogukonnas käest-kätte juba varem. Lisamaterjalide ja veebis avaldatud interaktiivse kaardiga tutvudes tekkis mul üha rohkem küsimusi," meenutas professor. Probleemid ei kadunud ka uurimuse lõppversioonist.
Mitmed teadlased on tundnud seetõttu muret, kas ja kui palju saab usaldada eelretsenseerimist. Teadlaskonda enam kui 150 aastat teeninud protsess aitab avastada uurimustest hooletusvigu ja põhimõttelisemaid eksimusi enne nende laiemate massideni jõudmist. "Meetodites nähtavad vead on sedavõrd tõsised, et on üllatav, kuidas need mõnele sõltumatule eksperdile silma ei jäänud," viitas Joseph Veldman, savannide ja metsade tuleökoloogiale keskenduv Texas A&M Ülikooli dotsent.
Osaliselt võib näha selles tippteadusajakirjade edevust ja katset avaldada laiema avalikkuse ees kõige rohkem kõneainet pakkuvaid teadustöid.
Teine ja kolmas põhjus on lihtsakoelisemad. Näiteks kulutasid ühe hinnangu kohaselt 2015. aastal teadlased kolleegide uurimuste kontrollimisele ainuüksi biomeditsiini vallas kokku üle 60 miljoni tunni. Viiendik teadlastest tegi ära 70–95 protsenti tööst. Teisisõnu on süsteem paiguti ülekoormatud. Samal ajal ületab üha suurem osa tehtavast teadusest erialade piire.

Piltlikult oleks pidanud ilmunud tööd põhjalikult uurima vähemalt nelja-viie teadussuuna esindajad, viitas Lüdeling.
"Kahtlustan, et seda nägid vaid mõned kaugseirega tegelevad spetsialistid. Kõige suuremad probleemid on seotud sellega, palju metsad süsinikku talletavad ja mida see kliima jaoks tähendab. Ilmunu põhjal ei puutunud kliimateadlased tööga kohe kindlasti enne ilmumist lähemalt kokku," täiendas Simon Lewis, University College Londoni üleilmsete muutuste teaduse professor.
Kokkuvõtlikult võib Bastini töörühm ülehinnata potentsiaalselt rajatavate metsade talletatava süsiniku hulka suurusjärgu võrra, sedastas Pierre Friedlingstein, kliimasüsteemide matemaatilisele modelleerimisele keskenduv Exeteri Ülikooli professor. Isegi kui autorite arutluskäik on põhjendatud, ei suutnud seda rida-realt jälgida isegi viimase IPCC kliimaraporti üks juhtivautoritest.
Probleeme jagub
Möödunud nädala lõpus ilmusid ajakirjas Science nelja sõltumatu töörühma ametlikud etteheited. Laias laastus jagunevad need neljaks. Bastini töörühm ülehindab metsade tähtsust kliimamuutuste pidurdamises, alahindab praeguste ökosüsteemide eripära, eksib metsade seotava süsiniku hulga osas ning töö kandev järeldus võib mõjuda liiga politiseeritult.
Hakatuseks on teadlaste sõnul eksitav keskne väide, nagu aitaks 900 miljoni ruutkilomeetri suurune mets eemaldada atmosfäärist kaks kolmandikku inimeste õhkupaisatud CO2-st.
"Inimkonna süsinikuheitmest on lahustunud umbes pool ookeanides ja maismaaökosüsteemides. Kui selle hulk atmosfääris väheneb, üritab süsteem end tasakaalustada ja CO2 õhkub neist allikatest juurde," selgitas Pierre Friedlingstein. Kui süsinikuheitmete koguhulk ulatub 600 miljardi tonnini, väheneksid need tänu rajatavale metsale seega ainult kolmandiku võrra. See pealiskaudsel lugemisel välja ei tule.
Joseph Veldman pidas metsade laiendamise kõige mõjusamaks kliimamuutuste pehmendamise nimetamist ohtlikult eksitavaks. Metsade kasulikkusele rõhumine võib jätta mulje, nagu ei peaks pöörama sedavõrd palju tähelepanu teiste sektorite süsinikuvaeseks muutmisele ja fossiilkütustest loobumisele.
Kriitika mõjul otsustas muuta töörühm järelduste sõnastust, kuid ei anna endiselt laiemat konteksti. "Kolmandiku võrra vähem heitmeid on muidugi suur asi, kuid teadlaste jaoks on kahekordne erinevus oluline vahe," lisas Friedlingstein.
Kriitika fookuses on uute metsade süsiniku talletamise võime. "Isegi kui mõnes ökosüsteemis võiks kasvada põhimõtteliselt rohkem puid, leidub näiteks mullas niigi suures koguses süsinikku. Sellega ei näi autorid arvestavat, mistõttu hindavad nad täiendava metsastamisega saadavat kasu kordades üle," sõnas Veldman. Antud vastuses ei pööra Bastin mainitud mullasüsinikule üldse tähelepanu.
Simon Lewis märkis, et analüüsi põhjal talletatakse metsa istutamise tulemusena hektari kohta keskmiselt kaks korda rohkem süsinikku, kui on järeldatud eelnevalt ilmunud töödes. "Me ei saa kujundada kliimapoliitikat ainult ühe töö põhjal. Seda käsitlenud uurimusi on ilmunud viimased 20 aastat. Loodetavasti võetakse kõik olemasolevad tööd kokku järgmises IPCC kliimaraportis. Kahtlustan, et selles jõutakse sarnaselt minule järeldusele, et Bastin hindab seotava süsiniku hulka oluliselt üle," laiendas professor.
Bastin märkis seepeale kolleegidega, et nad kasutavad eelnevast teistsugust metsa definitsiooni. Ühtlasi arvestavad nad selle seotava süsiniku hulga juurde ka näiteks metsaaluses leiduvad lehed ja alles kõdunevad oksad.
Viimaks hoiatavad Bastini tööd kritiseerinud teadlased, et kohati võib suurte alade taasmetsastamine kliimasoojenemist kiirendada või tekitada muud keskkonnakahju. Näiteks võiks istutada analüüsi põhjal suurel hulgal puid savannidesse ja rohtaladele. Praktikas hõlmab savannialade elurikkuse taastamine praegu tihti puude raiumist ja maastiku valikulist põletamist. Lisaks võib olla taolistel aladel parem, kui talletatav süsinik on peidus mullas, mitte kergesti süttivates puudes.
Vajadusele taastada loodusvööndile iseloomulikke ökosüsteem rõhus juulis antud intervjuus ka Bastin ise. "On väga tähtis, et arvestame kohalike ökosüsteemide eripäradega. Kui savannis kasvab looduslikult paar puud, peame selle eesmärgiks võtma. Kui mets pole loomulikus olekus kuigi tihe, pole mõtet seda täis istutada," rõhutas järeldoktor juulis. Ometigi peaks seda tegema töös savannide puhul mainitud süsinikuhulga saavutamiseks.
Veldman lisas, et kõrgematel laiustel vähendaks metsade rajamine piirkonna albeedot. Tagasi kosmosesse peegelduks vähem päikesekiirgust, mis soojendaks omakorda tervet planeeti. Ühtlasi ähvardaksid ulatuslikud metsad lüüa tasakaalust välja piirkonnale iseloomuliku veeringe. Tähelepanu väärib seegi, et potentsiaalselt metsaga kaetavatel aladel elab praegu ligikaudu 2,5 miljardit inimest.
Bastin nõustus koos kolleegidega kriitikaga, kuid viitas, et taoliste üksikasjadega arvestamine oleks muutnud analüüsi liiga keerukaks ja mahukaks.
Õhuke piir teaduse ja propaganda vahel
Puudustele vaatamata kajastas juulis uurimust üle 700 erinevat meediaväljaande rohkem kui sajast riigist. Osaliselt seisnes edu võti avaliku suhete agentuuri GreenhousePR teenuste kasutamises
Projektile pühendatud veebilehel märgitakse, et "Greenhouse tõlkis teadustöö mõjukaks, seeditavaks narratiiviks, mis läks korda üleilmsele meediale ja laiemale avalikkusele, sälitades samal ajal teadustöö põhituuma". Ettevõtte hinnangul jõudsid tulemused 12 miljoni inimeseni ja uudist jagati ühismeedias rohkem kui 300 000 korda.
Sõnum jõudis ka poliitikuteni. Näiteks tunnustas vajadust istutada rohkem puid Suurbritannia keskkonnaministeerium. Tänu samale agentuurile toetas uuringu järeldusi avalikult teiste seas nii eelmine ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni peasekretär Christiana Figueres kui ka ÜRO keskkonnaprogramm.
Esitatud sõnum langes kokku teadustööd rahastanud organisatsioonide seisukohtadega. Lisaks Saksamaa majandusliku koostöö ja arengu ministeeriumi toetas Bastini ja Thomas Crowtheri labori tööd ohustatud ökosüsteeme kaitsev Hollandi vabaühing DOB Ecology ja puude istutamist toetav surverühm Plant-for-the-Planet.
"Mind teeb murelikuks, kui teadustulemusi esitletakse laiemale avalikkusele avalike suhete agentuuri kaudu. See pole mitte teaduskommunikatsioon, vaid turundus ja peaks panema teadlased laiemalt mõtlema, mida tähendab teadustulemuste eetilisel moel ajakirjanikele vahendamine," nentis Veldman.
Nii Simon Lewis kui ka Eike Lüdeling rõhutasid, et teadustöö meediakajastuse üldise tooni määravad teadlased. Hoolikam ja tasakaalukam pressiteade saab küll vähem avalikkuse tähelepanu, kuid aitab tagada teaduse ja teadlaste usaldusväärsuse.
"Eriti kliimateaduse kajastamisel kiputakse tulemuste olulisusega liialdatama, neid väärkasutama ja ületõlgendama. Just seetõttu peaksid olema kliimateemadega kokku puutuvad teadlased oma suhtluses väga ettevaatlikud," rõhutas Lüdeling.
Juba praegu võib teaduskirjanduses piisavalt tuhlates leida toetust praktiliselt igale väitele. Seda kasutavad teiste seas ära inimtekkeliste kliimamuutuste skeptikud või eitajad.
Pierre Friedlingstein tõdes, et massimeediat iseloomustava uudistsükli tõttu ei jää uurimuse kajastamine esimeseks ega viimaseks eksimuseks. Seda ei saa ajakirjanikele pahaks panna. "Nende info tuleb teadlastelt või nendega seotud pressiteenistustelt. Ajakirjanikud ei saa mõista kõiki detaile, sest see on raske isegi teadlastele. Ideaalses maailmas kajastataks "värsket" teadust muidugi pool aastat hiljem, aga see on soovmõtlemine. Seda ei juhtu!" järeldas professor.
"Hakkame harjuma vaikselt poliitiliselt areenilt lähtuvate valeuudistega, kuid nüüd paistab, et peame hakkama vaikselt harjuma ka teadusringkondadest pärit valeuudistega. Ent seejuures on oluline rõhutada, et lõviosa ilmuvatest teadustöödest väärtuslikud ja heal tasemel," lisas Friedlingstein.
Teaduse võidukäik
Kõigele vaatamata pidasid ERR Novaatoriga suhelnud teadlased juhtumit heaks näiteks teaduse võidukäigust. Uurimuse ilmumisele järgnenud kuudel viitas suur hulk teadlasi, et avaldatud tulemused on valed.
"See on kogukonna üldine mentaliteet. Me tahame näha head teadust. Kui keegi eksib, on meie huvides sellele osutada. Bastini töö nõrkuste paljastamine peaks andma ühiskonnale kindlust, et kui keegi suudaks teha sama kliimateadusega seisukohtadega laiemalt, peaksime neid silmapaistvateks teadlasteks," sõnas Joseph Veldman.
"Oleks hea, kui sellised vaidlused saaksid rohkem meediakajastust, sest nende olemus erineb suuresti sellest, millise ülevaate saame teadusest koolipingis. Uue teaduse rindejoonel on arvamused vastakad," lisas Simon Lewis. Kuid isegi kõige tulisemates debattides peaksid kujutama teadlased nende tehtavat teadust võimalikult tõetruult.
"Ajakirjanike ja avalikkuse jaoks laiemalt on tähtis meeles pidada, et kui keegi pakub välja lihtsaid lahendusi või miski on liiga hea, et see võiks tõsi olla, siis reeglina need seda ongi," lisas Lewis.
ERR Novaator pöördus täiendavate kommentaaride saamiseks korduvalt ka Jean-Francois Bastini poole, ent ei saanud vastust kolme tööpäeva jooksul.
Tutvu töörühmade kriitika (1; 2; 3; 4) ja neile antud vastusega.