Uuring: liigirikas mets on ökoloogiliselt tõhusam ja majanduslikult tulusam ({{commentsTotal}})

Boreaalset metsatüüpi esindasid uuringus näiteks männikud. Märgistatud ala uuriti erilise põhjalikkusega.
Boreaalset metsatüüpi esindasid uuringus näiteks männikud. Märgistatud ala uuriti erilise põhjalikkusega. Autor/allikas: Aveliina Helm

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanikud ja Eesti Maaülikooli metsateadlased uurisid sajas Lõuna-Eesti looduslikus metsas sealsete elustikurühmade vahelisi seoseid. Uuringu tulemused näitavad muu hulgas seda, milline mets pakub suurimat majanduslikku tulu ja põhjendab, miks oleks mõistlik vältida monokultuursete metsaistanduste rajamist. Tulemused avaldas äsja ka rahvusvaheline ökoloogiatemaatiline teadusajakiri Oikos.

Metsade heast käekäigust on huvitatud nii tavakodanik, looduskaitsja kui metsamajandaja. Ent nii nagu on keerukas üheselt mõista terminit "mets"– igaüks võib seda mõista omamoodi – on ka metsa ökosüsteem keerukas. Kuidas elustiku erinevad osad teineteist mõjutavad, on väga keeruline hoomata.

Teooria kohaselt toimib elurikas ökosüsteem tõhusamalt kui selle eri organismirühmad üksteist mõjutavad. Sellepärast on metsade majandamisel tähtis teada, kas ühe elustikurühma mitmekesisus mõjutab otseselt teise oma ning kas elurikkus soodustab suuremat biomassi või on sellega seotud vaid ühise ajaloo läbi.

Paljud uurimused on varem näidanud, et seosed organismirühmade vahel võivad olla kaudsed, tulenedes ühisest ajaloost. Samas mõjutavad eri organismid otseselt üksteist ja ühe rühma rikkus võib otseselt sõltuda teisest. Näiteks elavad puud koos seentega, moodustades üheskoos seenjuure ehk mükoriisa, ühe partneri mitmekesisuseta kannatab ka teine. Looduses on aga keeruline eristada, millised seosed on otsesed ja millised kaudsed.

Selguse saamiseks elurikkuse rollist Eesti metsades määrasid Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlased sajas Lõuna-Eesti looduslikes metsas igalt uuritavalt 100-ruutmeetriselt alalt kõik puit- ning rohttaimed (määratud sai vastavalt 35 ja 115 liiki), samblad ja samblikud (maapinnal vastavalt 25 ja 8 liiki, puudel 80 ja 202).

Välitingimustes raskesti tuvastatavad liigid määrati laboris mikroskoobi all. Kuna metsa ökosüsteemis on oluline roll mullas elavatel mikroskoopilistel seentel, siis määrati mullas leiduva DNA järgi ka erinevat ökoloogilist rolli täitvate seente liigirikkus (1555 liiki). Puude hulga ja suuruse järgi hinnati metsa biomass, lisaks analüüsiti ka mullatingimusi.

Suures plaanis jagunesid uuritud metsad oma elustiku ajaloo poolest kaheks: boreaalsed ehk põhjapoolsed okasmetsad ja nemoraalsed ehk pehmema kliimaga Läänemere lõunaosa metsad. Kuna Eesti asub kahe regiooni piiril, kasvavad meil mõlemad metsatüübid segamini.

Metsatüübi seos ühe või teise piirkonna liigirikkusest sõltus mulla happesusest. Boreaalsed metsad (näiteks nõmmemännikud) olid tavalisemad happelistel ja nemoraalsed metsad (näiteks pärnikud ja tammikud) neutraalsetel lubjarikkamatel muldadel.

Vasakul on näide boreaalsest metsatüübist, mida esindasid uuringus näiteks männikud. Paremal on näide nemoraalsest metsatüübist, mida esindasid uuringus näiteks pärnikud ja tammikud. Autor/allikas: Aveliina Helm

Uurimuses ilmnes palju seoseid eri organismirühmade elurikkuste vahel. Ühe organismirühma rikkusega kaasnes teise organismirühma suurem elurikkus. Puude mitmekesisus korreleerus alustaimestu, epifüütide (puudel kasvavad samblad ja samblikud) ja mükoriisaseente elurikkusega. Alustaimestu mitmekesisus omakorda korreleerus nii epifüütide, mükoriisaseente kui ka mullas leiduvate seenpatogeenide liigirikkusega. Samuti oli seos epifüütide ja mükoriisaseente ning mükoriisaseente ja seenpatogeenide elurikkuse vahel.

Paljud neist seostest tulenesid aga ühisest biogeograafilisest ajaloost. Lopsakama taimestikuga nemoraalsed metsad on kasvanud Euroopas kümneid tuhandeid aastaid, mille jooksul on moodustunud mitmete elustikurühmade suur hulk sobivaid liike. Eesti boreaalsed metsad on kujunenud aga alles pärast viimast jääaega, so vähem kui kümne tuhande aasta jooksul.

Peale seda kui analüüsi kaasati ajaloo mõju, tuvastati seosed, mida saab seletada otseste ökoloogiliste mõjudega. Nii seostus metsa puidu hulk  positiivselt nii puude kui ka mükoriisaseente liigirikkusega. Tõenäoliselt tuleneb see asjaolust, et liigirikas puukooslus suudab olemasolevaid ressursse tõhusamalt kasutada kui liigivaene. Puude liigirikkus soodustas omakorda nii alustaimestu kui ka epifüütide mitmekesisust.

Seega on suurema puude liigirikkusega mets suurema biomassiga ja seeläbi ka majanduslik tulu suurem, lisaks on seal suurem ka üldine elurikkus. Seega ei peaks metsa ökoloogilist ja majanduslikku väärtust teineteisele vastandama vaid otsima võimalusi, kus mõlemad rollid on toetatud. Monokultuursete metsaistanduste rajamist tuleks aga võimalusel vältida. Liigirikas mets reguleerib tõhusalt ka süsiniku-, vee- ja toitaineteringlust, mis pikas perspektiivis on samuti oluline nii majanduslikult kui looduskaitseliselt.

Liigirikkas metsas on pudu hulk suurem. Autor/allikas: Skemaatiline joonis Noreika et al. 2019 uuringu järgi.

Uuringuid toetasid Riigimetsa Majandamise Keskus (projekt "Nutikas elurikkuse kaitse Eesti loodus- ja Majandusmetsades"), Eesti Teadusagentuur (grandid IUT20-29, 20-28 ja PUT1017) ning Teaduse tippkeskus EcolChange.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: