Eesti kahlajatele on ohuks rannaniidu metsastumine
Viimase 50 aastaga on Euroopa märgalad kahanenud 50% ning samas rütmis elupaiga hävimisega on vähenenud ka kahlajate arvukus.
Täna pesitsevad mitmed kahlajad väikestes, veel säilinud elupaigalaikudes, mis paraku ei pruugi tagada sigimisedu. Seepärast on oluline teada, millised elupaiga omadused mõjutavad säilinud elupaikades kahlajate edukust.
Eestis on rannaniidud kahlajatele oluline elupaik, mille majandamine jäi paraku aastakümneid tagasi soiku: alad muutusid kahlajatele sobimatuks ja nende arvukus kahanes. Näiteks tutkad (Calidris pugnax) olid meie rannaniitudel sagedased pesitsejad, kuid täna kohtame neid läbirändel; pesitsema jäävad neist vaid üksikud.
Mitmed rannaniidud on osaliselt taastatud – ning neid taastatakse ka edasi – kuid millised on kahlajatele vajalikud tingimused, mida peaks taastamistöödel arvesse võtma? Seda uurisid Triin Kaasiku ja Riinu Rannap Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudist ning Tanel Kaart Eesti Maaülikoolist.
Nad uurisid kahe aasta jooksu 23-l osaliselt säilinud Eesti rannaniidul punajalg-tildri (Tringa totanus), kiivitaja (Vanellus vanellus), tikutaja (Gallinago gallinago) ja niidurüdi (Calidris alpina schinzii) pesade ümbrust ja võrdlesid neid juhuslike punktidega niidul. Nii selgus, et kõigi liikide pesad asuvad niidu märjemate osade või rannajoone lähistel, metsastunud aladest hoitakse aga kaugemale.
Samuti saadi teada, kahlajad eelistavad teha pesa niidu madalamatele osadele (75% pesadest asus 0,72–0,86 m üle merepinna). See on nii ilmselt seepärast, et madalamal pesitsedes on linnud toitumiseks sobilikele niisketele aladele lähemal. Näiteks olid 75% kiivitajapesadest 36–75 meetri kaugusel niiskest alast, niidurüdi pesad aga 103 meetri kaugusel.
Niidurüdi on Eesti kahlajatest üks enim tähelepanu pälvivaid linnuliike, sest ligikaudu 230 meil pesitsevat paari moodustavad poole selle liigi Euroopa Liidu asurkonnast. Seetõttu on liigi püsimajäämise seisukohalt Eesti rannaniitudel toimuv ülimalt oluline.
Niidurüdile on kriitilise tähtsusega metsastunud ala lähedus, olulisem, kui teistele uuritud liikidele: kui muude tunnuste põhjal oli koht niidurüdile sobilik, siis vältisid nad siiski metsastunud ala lähedal pesitsemist. Seega võib just niitude võsastumine olla üheks suurimaks ohuks niidurüdile – metsapiiri nihkudes võivad sageneda imetajate rüüsteretked rannaniidule, kõrgematest kohtadest jälgivad sageli niidul toimuvat varesed, kes samuti sageli kahlajate pesi rüüstavad.
Vastupidiselt senisele arvamusele rannaniitude roostumise mõjust kahlajate pesapaigavalikule ei mänginud roostiku lähedus olulist rolli – see on aga oluline teave edasise rannaniitude taastamise planeerimisel. Seega ei ole kahlajate seisukohast niivõrd oluline tegeleda roostiku tõrjumisega – mida tasub siiski kontrolli all hoida –, vaid pigem tuleb vältida niidu metsastumist ning tagada ka niiskete alade ja vaba rannajoone olemasolu. Senised tegevused rannaniitude taastamisteks ei ole edukad ilma alade metsastumisele tähelepanu pööramata.
Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool