Samblikud on teaduslikus mõttes seened, kes kooselus vetikate või sinivetikate ehk  tsüanobakteritega (fotosünteesiks võimelised mikroobid) kasvavad erinevatel pindadel ja moodustavad mitmesuguse kuju ja värvusega tallusi. Talluseks nimetatakse taimekeha, mis pole jagunenud varreks, juureks ega leheks. Suhteliselt suure ja silmatorkava tallusega liike saab üksteisest eristada enamasti vaid luupi ja mõnda kemikaali kasutades.

"Eestis on teada ligi 1000 samblikku moodustavat seeneliiki ja neist vaid kolmandik moodustab suursamblikke," rääkis Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika osakonna lihhenoloogia vanemteadur Tiina Randlane, kes on ka üks kõigi kolme raamatu autoritest.

Viimati ilmunud raamatus käsitletakse 112 maapinnal kasvavat suursamblikku, kolmes raamatus kokku on aga tutvustatud enamikku Eesti suursamblikest.

Kõik kolm suursamblikke käsitlevat teost koosnevad liikide määrajast, liigilehtedest ja oskussõnastikust ning on kolmkeelsed. Raamatus kasutatakse korraga eesti, inglise ja vene keelt, et tutvustata Eesti samblikke võimalikult laiale lugejaskonnale. Raamatud on illustreeritud autorite endi tehtud värvifotodega ning mustvalgete joonistega, iga liigi juures on ka levikukaart.

Autor Tiina Randlane iseloomustab sarja järgmiselt: "Erialaspetsialistidele suunatud määrajates tuleb liigi määramist ehk uuritavale isendile nime leidmist reeglina alustada suuremate taksonoomiliste rühmade määramisest ja alles seejärel saab liiki määrata. Selle sarja raamatutes on määraja koostatud aga nii, et otsitakse kohe vaid liigi nime – see muudab määramise kiiremaks ja lihtsamaks."

Kolmes raamatus on kokku 277 liigilehte, veel paarikümmend liiki on mainitud lähedaste liikide lehtedel. "Viimased on suursamblikud, mida väliste tunnuste abil eristada ei õnnestu. Selliste liikide määramiseks on vajalik kas mikroskoopiliste või täpsete keemiliste tunnuste kasutamine, see pole aga enamikul laiemast kasutajaskonnast võimalik, seetõttu ongi need liigid vaid lühidalt mainitud," selgitas Randlane.

Ta lisas, et raamatutes pole käsitletud ka selliseid suursamblikke, mida peame Eestis hävinuteks. "Need on samblikud, mida leiti viimati enne 1950. aastat. Samuti puuduvad raamatutest mõned väga haruldased liigid, mida Eestis on leitud vaid korra."

Kui kõvad samblikutundjad eestlased on?

Kõlaliselt on sõnad "sammal" ja "samblik" väga sarnased ja seepärast võivad need omavahel sassi minna. Kuid Randlase sõnul samblikke taimede hulka kuuluvate sammaldega enam naljalt segi ei aeta.

"Samblike kasutusvõimalused metsade kaitseväärtuse või õhu saastatuse tuvastamiseks on üldteada. Samuti teatakse, et tänu antibiootilistele samblikuainetele saab neid kasutada ka ravimina. Kindlasti on samblikke nähtud ka kaunistusena restoranitoitudel või jõulupärgades," rääkis samblikuteadlane.

"Olemasolevate samblikuliikide säilitamiseks on viimasel aja teadustöödes palju uuritud ka tegureid, millest sõltub nende liigirikkus. Nii liigirikkuse hindamiseks, liikide kaitsmiseks kui samblike kasutamiseks näiteks keskkonnaseisundi bioindikaatoritena on hädatarvilik osata liike eristada ja määrata," selgitab Randlane samblike tundmise olulisust. "Eesti suursamblike triloogia ongi abiks just selle oskuse edendamisel."

Randlase sõnul on liiginimekirjade ja seega ka määrajate täiendamine pidev töö, sest liikide levila muutub. "Mingi ala liigiline koosseis pole midagi väga püsivat. Ikka tuleb ette liike, mida varem pole Eestis leitud, samblike puhul on need enamasti pisisamblikud. Eestile uusi suursamblikke leiame üle paari-kolme aasta ja see on siis meie jaoks võrdlemisi suur sündmus. Selliseid samblikke, mille Eestisse ilmumist saaks kindla peale seostada kliima soojenemisega, ei ole teada, kõige sagedamini on uute suursamblike leidmine seotud liikide täpsema piiritlemisega."