Mihkel Suija Tartu Jaan Poska Gümnaasiumist uuris hariliku korpsambliku (Xanthoria parietina (L.) Th. Fr.) fotobiontide varieeruvust Eestis ning tahtis teada, kas fotobiondi mitmekesisust saab seostada sambliku elupaiga ja/või stubstraadiga. Uurimus ilmus õpilaste teadusajakirjas Akadeemiake.

Sambliku moodustavad enamasti kottseened (Ascomycota) koos seeneniitide vahele põimitud üherakulise rohevetika või tsüanobakteriga. Selle sümbiootilise suhte domineerivamaks pooleks on seenkomponent, mis toitub rohevetika või tsüanobakteri fotosünteesiproduktidest, kuid mis ise pakub samal ajal oma partnerile kaitset välistingimuste ja kuivamise eest.

Harilik korpsamblik on kergesti ära tuntav oma kuldkollase värvuse poolest ning rohkearvuliste tumekollaste kuni oranžide viljakehade poolest, mis pisikeste ketastena katavad sambliku pinda.

Eestis on see samblik väga levinud ning kasvab liibuvalt erinevatel pindadel, sh puukoorel, puidul, kividel, aga ka betoonil. Erinevalt paljudest teistest samblikest on korpsamblik õhusaaste suhtes vähem tundlik ning seetõttu on ta linnas ning teede ääres üks sagedasemaid liike.

Hariliku korpsambliku fotosünteesiv partner on rohevetikas perekonnast Trebouxia. Perekonna Trebouxia esinadajad on üherakulised ümara kujuga rohevetikad, kellest mitu on võimelised kasvama ka looduses iseseisvalt, kuid vabalt elavana on neid siiski leitud väga harva.

Fotobiondi varieeruvuse peamisteks mõjuteguriteks arvatakse olevat olemasoleva liigifondi rikkus keskkonnas ning mükobiondi spetsiifilisus oma partneri suhtes. Rolli mängib ka sambliku paljunemisstrateegia - mittesugulisel paljunemisel kanduvad uude põlvkonda mõlemad partnerid koos, kuid sugulisel paljunemisel peab seeneeos kokku sattuma sobiliku fotosünteesiva partneriga, et saaks tekkida uus põlvkond.

Viimasel juhul on suurem tõenäosus partneri vahetuseks ning koos sellega ka suuremaks fotobiondi varieeruvuseks.

Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi õpilane Mihkel Suija kogus neljast erinevast kohast ja erinevatelt substraatidelt 24 hariliku korpsamblikku, et uurida nende fotobiontide mitmekesisust. Kõigi uuritud korpsamblike fotobiondiks osutus perekonna Trebouxia esindaja.

Molekulaarsed meetodid võimaldasid autoril tuvastada nende hulgast kahe erineva liigi esindajad - Trebouxia arboricola Puymaly ja T. decolorans Ahmadjian. Kuigi mõlemate liikide puhul on tegu levinud samblike sümbiontidega, näitab töö autori esmamäärang nendele liikidele Eestile selgelt valdkonna vähest uuritust Eestis.

Lisaks liigilisele varieeruvusele leidus fotobiontide hulgas ka olulist liigisisest geneetilist varieeruvust. Kuigi autor uurimistöös praeguse valimiga olulisi seoseid fotobiondi varieeruvuse ja elupaiga vahel ei leidnud, siis teema edasine uurimine oleks oluline samm vähetuntud elurikkuse kirjeldamisel Eestis ning üldisemalt mõistmaks paremini samblikukoosluste kujunemise mustreid.

Kas teadsid et:

• Samblike uurija Trevor Goward on öelnud, et samblikud on seened, mis on avastanud põllunduse.
• Ajalooliselt on samblikke käsitletud krüptogaamidena ehk taimedena, mis ei paljune seemnetega. Alles tänapäevase mikroskoopia arenguga avastati nende dualistlik kooseluvorm.
• Samblike klassifikatsioon põhineb nende seenkomponendil ning samblikke moodustavaid seeni nimetatakse lihheniseerunud seenteks.
• Samblikud võivad moodustuda ka kolme organismi vahel - seenkomponent, fotosünteesiv rohevetikas ja lämmastikku siduv tsüanobakter.
• Üks mükobiont võib moodustada välimuselt identseid samblikke erinevate fotobiondi liikidega.
• Rohevetikad perekondadest Asterochloris ja Trebouxia on kõige sagedasemateks fotosünteesivateks partneriteks samblikes.

Mihkel Suija uurimistööd juhendasid Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi õpetaja Lauri Mällo ja Tartu Ülikooli Ökoloogia ja maateaduste instituudi teadur Ave Suija. Uurimistööd saab pikemalt lugeda õpilasteduse ajakirjast Akadeemiake.