Nüüd ringlevad Tartu vahel anekdoodid, mis võrdlevad ülikooli samblateadlaste saavutust mammuti elluäratamisega.

Külmemate kliimaperioodide bioloogiliseks jäänukiks peetav harjakas tahuksammal on oma nime saanud väga kõrgete, üle 10 sentimeetri pikkuste pirnikujuliste eoskupraid kandvate harjaste järgi. Lisaks harjase pikkusele eristub see liik temale väga sarnasest kolmis-tahuksamblast ka siledate leheservade poolest.

Eestis esineb kolm liiki tahuksamblaid. Kuid harjakas tahuksammalt polnud siinkandis keegi tükk aega näinud – viimased leiukohaandmed dokumenteeri 82 aastat tagasi – ja sellepärast arvati, et liik on väljasurnud.

Ent eelmisel aastal juhtus midagi eriskummalist: Tartu Ülikooli teadlaste laboris kasvasid ühtäkki harjakas tahuksambla võsud.

Teadlasetele selline üllatus meeldis, kuid imeks nad seda siiski ei nimeta.

Pikaajaline uuring

Nimelt kogusid Tartu Ülikooli brüoloogid ehk samblateadlased 2016. aasta sügisel kolmest Eesti madalsoost turbaproove, et hinnata sookoosluste levisepanga mitmekesisust.

Sammalde levisepank maandab koosluste väljasuremisriski nii nagu soontaimede seemnepank. Siinkohal tasub meelde tuletada, et soontaimede peamised levimisvahendid on seemned ja eosed, sammaldel eosed ja sigikehad. Levisepank on taimede levimisvahendite varu, mis püsib mullas-turbas pikemat või lühemat aega puhkeolekus. Sellisest levimisvahendite varust võib tärgata uus taim, kui selleks sobivad tingimused tekivad – näiteks väheneb konkurents või saabuvad soodsad keskkonnatingimused.

Levisepanga proovid korjatud, kasvatasid samblateadlased neid kuus kuud botaanika osakonna laboris.

"Valdav osa samblaid ilmus proovidest juba esimese paar kuu jooksul, ent ühest Äntu maastikukaitsealalt kogutud proovist kasvasid peened samblavõsud välja alles viiendal kuul, 2017. aasta aprillis," rääkis Kai Vellak, kes on TÜ loodusmuuseumi botaaniliste kogude juhataja ja taimeökoloogia vanemteadur.

Määramisel selgus, et need on harjaka tahuksambla (Meesia longiseta) võsud. Nagu juba öeldud, arvati seni, et see samblaliik on Eestis väljasurnud.

Taimeökoloog Vellaku sõnul on see Euroopas väga haruldane liik, mida peetakse varasemate külmemate kliimaperioodide bioloogiliseks jäänukiks ehk reliktiks.

Kõige värskemad dokumenteeritud leiukohaandmed selle liigi kohta Eestis pärinevad 1936. aastast, kõige vanemad 1849. aastast.

"Meie praegune leid kasvas välja Äntu maastikukaitseala madalsoost võetud proovist. Sellele soole lähim leiukoht asub ligikaudu 50 kilomeetrit lõuna pool, Jõgeva maakonnas Kärdes. Sealt koguti harjakat tahuksammalt viimati 19. sajandi keskpaigas," teadis Vellak.

Ajalooliselt oli Eestis teada kuus harjaka tahuksambla leiukohta. Pildil on vanim dateeritud tõendeksemplar, mis pärineb Kõima soost Pärnumaalt, aastast 1849. Autor: Kai Vellak, eksemplar asub TÜ loodusmuuseumis.

Väljasurnud samblast sai kriitiliselt ohustatud liik

TÜ loodusmuuseumi ja botaanikaaia direktor Urmas Kõljalg ütles, et sookoosluste levisepanga mitmekesisust hinnata on väga aeganõudev.

"Juba võsude kasvatamine nende määramiseks sobivasse staadiumisse võttis aega kuid. Seejärel kontrollisid liigi määrangut ka Rootsi brüoloogid," selgitas ta teadustöö tagamaid. "Kui jõudsime määrangu õigsuses kindlale otsusele, uurisime leiukohas ka maapealse vegetatsiooni põhjalikult läbi."

Püüdlikust otsimisest hoolimata harjakat tahuksammalt maapealsest kooslusest ei leitud.

Seetõttu vajas ka liigile ohustatuse hinnangu andmine üksjagu nuputamist. Tekkis küsimus, kas katse tulemusel levisepangast väljakasvanud isend on ikka piisav tõend selle liigi püsimise kohta Eesti samblaflooras.

Siin tuli appi Rahvusvahelise Looduskaitseliidu IUCN nõustaja, kes kinnitas, et liigi ohustatust saab hinnata ka levisepangast tärganud isendi alusel.

Nii arvatigi harjakas tahuksammal Eestis kriitiliselt ohustatud liikide kategooriasse (ingl critically endangered, CR), mitte väljasurnud liikide hulka, kuhu ta kümme aastat tagasi paigutati.

Töö tulemused annavad teadlastele indu uurida veel kord liigi varasemaid leiukohti ja mitte ainult maapealset vegetatsiooni.

"Tuleb loota, et ehk leiab see nõrga konkurentsivõimega liik edaspidi soodsaid tingimusi ka maapealsesse taimestikku jõudmiseks. Selleks tuleb loota, et tema kasvuks sobivad lubjarikkad õõtsik-madalsood meie looduses püsivad," lisas vanemteadur Kai Vellak.

Harjaka tahuksambla esinemist tõendav eksemplar on hoiul Tartu Ülikooli loodusmuuseumi botaaniliste kogude sammaltaimede herbaariumis. Huviline leiab selle numbri alt TU177022.

Vaade Äntu maastikukaitsealalt Mäealuse järve õõtsikule, kust teadlased võtsid 2016. aasta sügisel levisepanga proovi, millest kasvas välja seni Eesti väljasurnuks peetud samblaliik harjakas tahuksammal (Meesia longiseta Hedw.). Autor: Nele Ingerpuu