"Pole eriline üllatus, et iga puu käitub väikese atmosfäärist süsinikku eemaldava pumbana. Me ei teadnud aga, kui palju neid planeedile veel mahub ja kas neist oleks kliimaprobleemide lahendamiseks päriselt kasu," selgitas uurimuse juhtivautor Jean-Francois Bastin, Šveitsi ülikooli ETH-Zürich järeldoktor ERR Novaatorile.

Praegu kasvab Maal hinnanguliselt 3,04 triljonit puud. Seejuures on vähenenud nende arv alates põllupidamise algusest 12 000 aasta eest peaaegu poole võrra.

Poliitikutest pole pääsu
Poliitikud nägid uusi puid paljutõotava lahendusena juba enne vastilmunud analüüsi. Näiteks on lubanud maailma riigid panna Bonni väljakutse raames 2020. aastaks metsade jaoks kõrvale ligi 170 miljoni hektari jagu maad. "Ma ei taha seda ettevõtmist kritiseerida. Bonni väljakutse on hea algatus, kuid meie analüüsi põhjal võiksid seada mitmed riigid palju kõrgema eesmärgi. Teised lubasid seevastu rohkem, kui neil selleks maad jätkub," märkis Bastin.

Algatusega liitunud 48 riigist olid eraldanud 20 selle aasta alguseks kõrvale vähem kui poole võimalikust metsamaast. Iga kümnes andis katteta lubadusi.

Bastin rõhutas koos ETZ-Zürichi globaalse ökosüsteemi ökoloogia professori Thomas Crowtheriga, et olid analüüsides tagasihoidlikud. Töörühm lahutas potentsiaalselt metsastatavast maast maha linnastunud piirkonnad ja praegu toidu kasvatamiseks kasutatavad maalapid. Samuti arvasid nad maha loodulikud rohumaad ja märgalad. Alles jäi 900 miljonit hektarit, millel lasuvad suuresti vaesunud ökosüsteemid.

Töörühm tõdes, et uute metsade istutamine poleks odav. Hinnanguliselt nõuab see 100–300 miljardit dollarit. Samas kahvatub selle hind maailma sõjaliste kulutuste või fossiilsete kütuste kasutamiseks eraldatud riiklike toetuste kõrval.

"Positiivsena laiub suurem osa metsade istutamiseks sobilikest aladest põhjapoolkeral, mitte troopikas, nagu tavaliselt arvatakse. Kuna tegu on suhteliselt jõukate riikidega, võiks jätkuda neil selleks aega, tahtmist ja raha," sõnas Bastin.

Enam kui pool, ligikaudu 480 miljonit hektarit võimalikest metsaaladest asub kuues riigis – Venemaal, USA-s, Kanadas, Austraalias, Brasiilias ja Hiinas. Troopikas võiks keskenduda eeskätt olemasolevate metsade säilitamisele.

Tõhus, kuid ajutine lahendus
Kokku võiksid eemaldada ligi miljardile hektarile istutatud puud atmosfäärist 205 miljardit tonni süsinikku ehk 751 miljardit tonni CO₂. See moodustab ligikaudu poole aastatel 1751–2014 õhku paisatud süsinikuheitmetest. Lõpptulemusena oleks atmosfääri CO₂ tase madalam kui 20. sajandi alguses. "Puud ei kasva suureks üleöö. Esimese 70–80 protsendini kokku talletatavast süsiniku hulgast võiks jõuda 30 aastaga," sõnas Bastin.

Riskide maandamiseks ei tohiks hõlmata metsade taastamine nn puupõldude rajamist. "Ajab muigama, kuidas võiks mõnede arvates istutada kõik kohad täis kiirekasvulisi eukalüpte. On väga tähtis, et arvestame kohalike ökosüsteemide eripäradega. Kui savannis kasvab looduslikult paar puud, peame selle eesmärgiks võtma. Kui mets pole loomulikus olekus kuigi tihe, pole mõtet seda täis istutada," rõhutas järeldoktor. Samuti aitaks säilitada liigilist mitmekesisust. Metsadesse on koondunud ligikaudu 80 protsenti maismaaloomade elurikkusest.

Meeles tasub pidada, et puude istutamise näol on tegu vaid ajutise abinõuga. Kui maailma iga-aastased süsinikuheitmed ei vähene, paiskaksid inimesed puude poolt eemaldatava CO2-ga võrreldava koguse süsihappegaasi õhku pelgalt 20 aastaga.

"Metsade taastamine on osa lahendusest, kuid peame muutma ka oma elustiili. See algab kasvõi toidu tootmisest. Me ei pea hakkama kõik veganiks või taimetoitlaseks. Isegi veidi vähem liha söömisel on märkimisväärne kasulik mõju," laiendas Jean-Francois Bastin.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.