Vetikad muudavad süsihappegaasi hapnikuks täpselt nii nagu maapealsed taimedki – fotosünteesi abil, kuid nende eripära on see, et nad on palju efektiivsemad. märkis Timo Kikas. "Kui maapealse taime tavapärane valguskasutuse efektiivsus on kuskil üks protsent, siis mikrovetikatel võib see olla kuni kümme protsenti."

Kikase sõnul on seda lahendust mingil määral ka juba kasutatud. "Küll pigem soojades maades, kuna meil saaks seda mikrovetikat õues reaalselt kasvatada ainult neli-viis kuud – ülejäänud aeg seda lihtsalt ei võimalda – siis on tegelikult vaja ka seda teist poolt, seda süsihappegaasi sidumist, et oleks ühelt poolt kasum selles, et me seome süsihappegaasi, kaitseme loodust, teisest küljest see, et me toodame ka vetikamassi, millest on võimalik huvitavaid produkte teha," lisas Kikas.

Eesti tingimustes on mainitud mikrovetikat kasvatada umbes pool aastat, märkis Liina Joller-Vahter. "See tehnoloogia, mida me Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli koostöös arendame, lähtub sellest, et kasutada ära ka tekkivat jääksoojust ehk ikkagi kinnistes süsteemides, kus talveperioodil on ta toetatud."

Joller-Vahter lisas, et üks oluline aspekt ärilisest vaatenurgast, miks seda tehnoloogiat varem kasutusele pole võetud, on see, et CO₂-te ehk süsinikdioksiidi pole piisavalt maksustatud. "Kui piisavalt maksustada, siis see tasub ka ära."

Kikase sõnul võib seda vetikat leida ka tavalisest loodusest. "Näiteks, kui lillevaas jääb teil pikemalt seisma, siis see vesi tõmbab roheliseks – see on täpselt samamoodi mikrovetikas täpselt samamoodi. Seda on võimalik ka ise eraldada, kuigi sel juhul pole teada, mis kultuuriga täpselt tegu on. Ei või ka teada, mis koostisega see on. Aga meie algsed kultuurid on siiski sisse ostetud puhaskultuuridena, et me täpselt teaksime, mis on tema omadused ja missugune on tema koostis."

Joller-Vahteri sõnul planeerivad nad juba sel aastal alustada kahe pilootprojektiga. "Muu hulgas meil on enda välja töötatud tehnoloogia, mis on modulaarne ja mida me vastavalt konkreetsele korstnale või saastajale saame kohandada ja üles ehitada."

Ta tunnistas, et see läheb ettevõtjatele maksma päris kenakese summa. "Õnneks on mitmed toetused, mis aitavad sellest investeeringust kanda kuni poole või isegi rohkem. Teine asi on see, et mida kõrgemaks läheb CO₂ emissooni hind, seda rohkem näevad nad väga konkreetselt oma bilansis seda, et see tasub neil ära."

"Meie kaitsed on näidanud seda, et ühe reaktoriga saab rohkem kui pool sisseminevast süsihappegaasist kinni püüda ja hapnikuks muundada. See tähendab, et kogu meie praegusest süsihappegaasist, mis me õhku laseme, üle poole oleks võimalik rahulikult kinni püüda neidsamu reaktoreid kasutades," selgitas Kikas.

Joller-Vahteri sõnul on nad valmis ettevõtjatele välja pakkuma ka sellist lahendust, kus ettevõtja võimaldab neil tema territooriumil opereerida. "Ehk võtame need ülesehitamise kulud enda kanda. Meil ei ole valmis hinnakirja, oleme väga avatud igasuguseks koostööks nii CO₂ sidumiseks kui ka edasiseks kasutamiseks kas või toiduainetööstuses."