"Selleaastaste tulekahjude ulatus on äärmuslik. Mu kodulinna Krasnojarski õhk on suitsune juba kuu aega. Ainuüksi siin elab enam kui miljon inimest, väiksemaid külasid ja asulaid juurde arvamata," nentis ERR Novaatorile antud kommentaaris Elena Kukavskaja, V. Sukatševi nimelise metsainstituudi vanemteadur. Peenosakeste hulk õhus on ületanud viimastel nädalatel piirnorme paar korda. Sellega kaasnevalt kasvas hüppeliselt kõrge vererõhu, peavalude ja hingamisraskuste tõttu haiglasse pöördunud inimeste arv.

Põlengute erakordset ulatust kinnitas Mark Parrington, Copernicuse atmosfääri jälgimise teenuse üks vanemteadlastest. "Nii ulatuslikke tulekahjusid pole olnud vähemalt 2003. aastast saadik, kui kaugeid piirkondi satelliitidega jälgima hakkasime. Need levisid kõrgematel laiuskraadidel ebaharilikult kiiresti," tõdes teadlane.

Käesoleva nädala alguse seisuga oli paiskunud pöörijoonest põhja poolt puhkenud tulekahjude tõttu õhku enam kui 85 miljoni tonni jagu süsihappegaasi. Veidi vähem kasvuhoonegaase jõudis paisata õhku 2017. aastal Rumeenia terve aasta vältel.

Metsatulekahjudele spetsialiseeruv Parrington jäi selle uueks normaalsuseks kutsumisel siiski ettevaatlikuks. Aastad pole vennad. Nõnda poleks ime, kui lähitulevikus lõõmavad tulekahjud palju väiksemal maa-alal. Näiteks aastatel 2016–2018 eraldus põlengute käigus keskmiselt 30 megatonni CO₂, enne seda veelgi vähem.

Kuigi muutlikkuse põhjused pole veel sugugi selged, võis näha seekord ohumärke juba mõne kuu eest. Põhja-Arizona Ülikooli ökosüsteemide ja ühiskonna keskuse järeldoktor Xanthe Walker võrdles seda täiusliku tormiga.

"Maastikupõlenguteks on vaja süüdet – enamasti äikest ning sooja ja kuiva juunit. Ja tõesti, me pole näinud sellesarnast terve mõõtmisajaloo vältel. Kuiv periood jätkub, mistõttu pole vihma, mis neid kustutaks," selgitas Walker.

Hoogu koguv nõiaring
Rekonstruktsioonide põhjal pole olnud taiga ja tundra alade kliima sedavõrd soe enam kui 10 000 aastat. Toona laiusid seal eeskätt kuuskede asemel heitlehelised metsad.

"Need süttivad märksa raskemini ehk mingil hetkel võivad hakata muutused metsade liigilises koosseisus tulekahjudele vastu töötama. Ent me ei tea, kui palju see olukorda stabiliseerib. Kliimamuutused on kandnud meid tundmatule territooriumile," sõnas Alaska metsatulekahjude modelleerimisele keskenduv Jaquelyn Shuman, USA riikliku atmosfääriuuringute keskuse teadur.

Värskete teadustööde kohaselt võib võrreldava ulatusega põlenguid näha tulevikus üha sagedamini. "Tulekahjud on boreaalsete keskkondade loomulik osa. MInevikus järgisid needsaja-aastast tsüklit. Kui nende tõttu ei põle sügvamal paiknev süsinik ja tulekahjude järel hakkavad kasvama samad liigid, võivad süsinikuvarud taastuda. Ent need muutuvad sagedasemaks. Saja aasta asemel võivad põleda metsad 50–60 aasta tagant," nentis Xanthe Walker.

Nõiaringi võimendumisel on mitu põhjust. Tundraalade igikelts ja turvas talletab rohkem süsinikku kui ükski teine maismaal asuv maardla. Ühe hektari jagu põlenud pinnast vastab ligikaudu 40 auto iga-aastastele heitmetele. Nende täielikul hävimisel paiskuks atmosfääri sedavõrd palju CO₂, kui suudab paisata inimkond õhku 60 aasta jooksul.

Tavaliselt hoiab turvast süttimast selle kõrge vee sisaldus. Märjana võib moodustada see turba massist kuni 95 protsenti. Kuivemas kliimas ei saa enam sellele sedavõrd palju loota.

Oma täiendava panuse annab soojemast kliimast tingitud metsaalade laienemine. Tihedam puurinne varjutab turbasambla eest valgust, pidurdades selle kasvu. See vähendab omakorda pinnasesse talletuva süsiniku hulka ja suurendab võimalust sambla süttimiseks. Teisisõnu toovad pöörijoonetagused kliimamuutused kaasa ühtaegu sealsete alade rohenemise ja pruunistumine.

"Kord süttides paiskub lisaks CO₂-le taigast ja tundrast õhku suurel hulgal tahma. Arktika merejääle sadestudes kiirendab must süsinik selle sulamist. See võib muuta omakorda kohalikke ilmaolusid ja soodustada tulekahjude puhkemist. Tegu on isevõimenduva protsessiga," lisas Mark Parrington. Ilma õhutemperatuuri alanemiseta on nõiaringi murdmine raske kui mitte võimatu.

Sõelaga maja kustutama
Siberis enam pea kolmel miljonil hektaril lõõmavad tulekahjud on toonud kaasa muu hulgas surverühma Greenpeace Venemaa haru hukkamõistu, nimetades seda keskkonnakatastroofiks. Mitmetes linnades kuulutati tulekahjude tõttu välja hädaolukord. Kolmapäeval andis riigi president Vladimir Putin kaitseministeeriumile korralduse liituda tulekahjude kustutamisega. Eeskätt keskendutakse asulate kaitsmisele ja majandusliku kahju ennetamisele.

Strateegia pole maailmas erakordne. Sarnaselt käitub Kanada ja mitmed USA osariigid. "Nad võtavad tulekahjudega midagi ette vaid juhul, kui need ähvardavad otseselt kogukondi või hooneid. Nad ei taha, et inimeste kodud maha põleks. Kuid kas kustutada või kontrollida on võimalik kolme miljonit aakrit? Seda on palju tahta," mõtiskles Xanthe Walker. Teadlane ei tundnud end siiski piisavalt mugavalt, et anda selles osas selgeid soovitusi.

Sarnasel seisukohal oli Mark Parrington. "Siber on suur ja enamik tulekahjudest asuvad asustatud punktidest kaugel. Seal ei pruugi olla ulatuslikeks kustutustöödeks sobilikku taristut," viitas vanemteadlane. Viimast ilmestab Elena Kukavskaja argipäev. Metsapõlengutele keskenduv vanemteadur peab kasutama välitöödel tarvilikku kohta jõudmiseks enamasti paate, ronge ja helikoptereid.

Samal põhjusel on raskendatud metsade aktiivne majandamine. "Lisaks pole jõudnud teadus veel nii kaugele, et öelda midagi kindlat selle tõhususe kohta. Lihtsam on tegeleda kliimamuutuste pehmendamisega. Võime loota, et see hakkab vähendama pikas plaanis tuleohtu," sõnas Jaquelyn Shuman.

Copernicuse atmosfääri jälgimise teenuse värsked andmed viitavad, et tulekahjud on hakanud viimastel päevadel vaibuma. Mark Parrington nentis samas, et rõõmustamiseks võib olla veel vara. Satelliitide vaatevälja saab varjutada pilvkate ja turvas võib madal temperatuuril hõõguda veel mitmeid kuid.