Naeratamine maratonijooksu ajal annab jõudu juurde ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1564952400000 | amCalendar}}
Foto: Reuters/Scanpix

Naeratamine pidavat kergendama valu ja suurendama motivatsiooni füüsiliselt pingutama, isegi kui pingutus läheneb inimvõimete piiridele. Milliseid inimese vaimsete ja füüsiliste võimete piire me lähiajaloos ja -tulevikus näeme, selle üle arutasid teadlased Arvamusfestivalil.

Just inimvõimete piiridest rääkisid teadlased Arvamusfestivali arutelus liikumis- ja sporditeadlane Jarek Mäestu, haridusteadlane Margus Pedaste, geriaater Kai Saks ja arstiteadlane Eero Vasar. Arutelu juhtis Anna Pihl.

Ehkki naeratamine võib anda juurde jõudu, et joosta lõpuni füüsilist valu tekitav (ultra)maraton, siis selline tegu iseenesest viitab Kai Saksa hinnangul hoopis sõltuvusele – sõltuvuses olemisele jooksmisest tekkivast endorfiini ehk naudinguhormooni purskest.

1970ndatest on millegi pärast maratoni läbimise aeg vähenenud tunni jagu. Mille arvelt see tulnud on?

Praegune maratoni tipp aeg on veidi üle kahe tunni. Tulemus veidi alla selle tundub praegustes oludes täiesti võimalik. Optimistlik utoopia on see, et peaaegu kõiki rekordeid, mille inimene on püstitanud on võimalik purustada, kui keskkonnategurid on kontrollitud ning vastavad teaduslikele uuringutele. Füüsilise tippvormi ajastamine on täppisteadus. 

Keha ja vaimu piirid ning vanus

Kehalised piirid on kõigil individuaalsed, genotüübiga kaasa tulevad eeldused on aastate jooksul välja arenenud. Kuigi kehalised piirid ja tipud lihtsamini märgatavad ja hinnatavad pole võimalik teada, mis on meie piirid ning kui palju me mingil ajahetkel oleme ettemääratust saavutanud.

Mida vanemaks inimesed saavad, seda suuremaks muutuvad nende erinevused ning need erinevused on millestki tingitud. Kai Saksa sõnul on aeroobsete spordialade harrastajad elavad kauem. Samuti on teada, et vanemas eas on spordi tulemused paremad ning spordiharrastus regulaarsem, kui spordiga on tegeletud ka lapse- ja noorukieas.

Vaimsed piirid on samuti individuaalsed, kuid seal on oluliselt rohkem varieeruvust, mänguruumi ning see küpseb kauem. Inimese vaimne üldvõimekus kasvab kuni 20ndate eluaastateni ning saavutab siis oma kõrgpunkti. Pärast seda hakkab meie aju suurendama oma vaimset erivõimekust.

Avalduv vaimne võimekus on otsest sõltuvuses keskkonnast – kas õpime ennast targaks või mitte. Millised olid lapseeas meie eeskujud, millise hariduse me saime ning kes on meie vanemad ning sõbrad – ümbritseva olu soosides hoiab inimese aju end pidevalt töös ning arendab seda tervikuna. Kogu võimekusest on meil kaasa sündinud 50–70%. 

IQ testidest võime välja lugeda, et üldjuhul kui inimene on terve, tulemused kasvavad kuni 45. eluaastani. Haigused hakkavad vanemas eas rolli mängima: kui ajule tööd ei anna, käib maha nii vaim kui ka keha. Sealt edasi võib täheldada tulemuste stabiliseerumist kuni 60.–70. eluaastani.

Pärast seda hakkavad tulemused langema, kuid kui anda vanemaealistele lisaaega, et ülesandeid lahendada on nende tulemused jätkuvalt samad. IQ testid ei ole mõeldud defineerimaks inimeste vaimset alumist ning ülemist osa, see on hea indikaator keskmise, normaalse intellektiga, grupi välja sõelumiseks. 

Vaimset võimekust hakkab tulevikus suurendama tehisintellekt, mis hakkab oma jõudlusega murdma läbi bioloogilistest barjääridest. Selle taha jääb alati fakt, et tehisintellekt on juhtimist vaja protsess mitte isemajandav üksus nagu inimese mõistus. 

Mis mängib rolli supertulemuste puhul?

Füüsilistest piiridest rääkides on võimalik saavutada oma võimete tipp noores eas. Praeguseks on füüsiliste tulemuste parandamiseks oluliselt arenenud treeningmetoodikad ja taastusvahendid, mis mõjutavad tulemusi samasugusel määral nagu geneetilised eeldused. Kõige suuremaks tulemuste pärsijaks on füüsiliste alade puhul lihaskonna mittevastavus ning ülekoormus.

Abivahendid, mis praegu on veel arenemisjärgus ning mis sõltuvad suuresti keskkonnast meie ümber – bakterid, kliima, inimsuhted – võivad inimeste nii füüsilisi kui ka vaimseid piire nihutada kaugustesse, millest meil pole veel aimugi.

Metoodiline lähenemine enda tulemuste parendamiseks tuleks liituda gruppidega, kus on võimalus saada nii treenerilt kasulikke ning individuaalseid nippe kui ka kaastreenijatelt motivatsiooni. 

Kontroll vaimu üle

Rekordiliste saavutusteni jõudmiseks ei tohi unustada ka vaimset tugevust. Inimene jõuab oma keha täieliku kontrollimiseni vaid siis, kui tal on ka kontroll oma meele üle. Eriti tähtis on vaimne valmisolek kestvusaladel, kus inimene peab suutma ennast panna suurde ebamugavus seisundisse pikaks ajaks.

Oma meelte mitte kontrollimine ning keskendumise kaotamine võib tuliselt kätte maksta. Eks ole juba eelmainitud naeratamine pingutuse ajal väike nipp kestvusalade harrastajatele.  

Tippsport on suur keemia

Kas doping on vahend ja kas seda peaks lubama? Eero Vasara sõnul kogu tippspordis mingi "keemia" eksisteerib, täpsustades, et kogu inimorganism on keemia. Vasara sõnul aga näeme üsna pea geenidopingut järjest enam esile tõusmas, seda eriti täppisaretuse ehk CRISPR tehnoloogia, mis toimetab inimese geene ümber, kuid ei vii sinna võõrast geneetilist materjali. Seda on geenidest pea võimatu tuvastada.

Küsimusele, kas Jarek Mäestu on mõnd sportlast vaadates märganud, et selle võistleja tulemused peavad küll olema saavutatud dopingu abil, vastas ta, et ei ole. Ta ütles, et

Eero Vasar tõi välja Lance Armstrongi puhul kasutati väga väikesi dopingukoguseid, mida oligi võimatu avastada. Eesti ratturite puhul tõi ta välja, et nendel meeste on eelis kõrgmägedes sõitmisel. Miks, ei tea.

Jarek Mäestu lisas, et kuigi me ei tea, miks neile just mäestikus sõitmine sobib, kuid me ei tea, mis on muud mehhanismid, mille arvelt see võimekus tuleb. "Seetõttu ongi võib-olla selline geenide järgi raske ennustada, kuna me ei tea, mida me otsime, millised on need geenimarkerid, mis just selle inimese puhul eelise annab. Nüüd öelda, et see sportlane tarbib kindlasti dopingut, sest ta ei peaks saama selliseid tulemusi nagu ta saab, ei ole õige."

Geenides toimunud muutused kanduvad edasi ning võib olla äärmiselt raske teha vahet dopingul või mutatsioonil. Pole kindlalt teada, kui palju on just geenidega ära määratud andekusi või millised omadused tulenevad ainult keskkonnategurite välisest mõjust inimese kehale. Teadlased on välja uurinud, et umbes 7–8 peamist geeni on need, mis defineerivad oma alal tippu jõudmise. Siinkohal on tarvilik ära märkida, et kõigil uuritud sportlastel olid need geenid avaldunud erinevalt. 

Ajutreening ja füüsiline treening peab olema pidev, et tulemusi võiks saavutada ka muude eelduste kompenseerimisel teistega, mis on jäänud rohkem tahaplaanile, kuid koordineerides erinevaid osi võivad anda samasuguse tulemuse. 

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: