Täpselt aasta tagasi tegi Euroopa Kohus otsuse, millega uudse täppisaretuse meetodiga CIRSPR saadud taimed loetaks geneetiliselt muundatud organismideks ehk GMOdeks. Teadlased aga ei pea seda GMOks ning soovivad Euroopa Liidult õigusaktide muutmist, täpsemalt seda, et CRISPR tehnoloogiat ei arvestataks GMOna, mis Euroopa Liidus on keelatud.

Pöördumisele on kirjutanud alla suuremate Eesti ülikoolide esindajad ja Eesti Taimekasvatuse instituudi teadlased. Allakirjutanute hulgas on ka Tartu Ülikooli molekulaarse taimebioloogia professor Hannes Kollist. Tema sõnul on CRISPR tehnoloogia bioteadustes ja ka sordiaretuses käivitanud järgmise tehnoloogilise revolutsiooni. Aastatagune Euroopa Kohtu otsus aga määratles selle tehnoloogia GMOks, mis nüüd piirab nii teadustöö tulemuste rakendamist kui ka loob eelised Hiinale ning Ameerikale toidutootmises. 

"Rakendus- ja arendustöö on pigem liikunud Euroopa Liidust välja. See on see, mis on selle aasta jooksul toimunud. On päris mitu start-up kompaniid, mille on loonud Euroopa Liidus töötavad teadlased, aga kui arenduseks on läinud, siis tegevus toimub tegelikult Ameerika Ühendriikides," kirjeldas Kollist. 

Tema laboris on välja töötatud mehhanism, mille abil taim suudab ise reguleerida veekasutuse tõhusust. See teeb teda näiteks põuale vastupidavaks. Taime võiks edasi arendada siin Eestis, kuid kuna selle tehnoloogia muudetud organisme peab Euroopa Liit nüüd GMOks, siis tõenäoliselt viiakse see teadmine katsetusteks koostööpartnerite juurde USAs.

Mis vahe on GMO-l ja CRISPR tehnoloogia aretatud taimel?

Selleks tuleb alustada veidi kaugemalt. Evolutsiooni üks nurgakivi on DNA ehk pärilikkusaine võime muunduda. DNAs tekivad muutused ehk mutatsiooni, et anda organismile eelis püsimajäämiseks. 10 000 aasta jooksul, mil inimene on põlluharimisega tegelenud, on ta koondanud neid mutatsioone, mis on talle kasulikud.

Teisisõnu on inimene valinud välja need taimed, mille omadused, näiteks suuremad viljad või kiirem kasv, on talle olnud sobivamad. Nii on maisi eellasest saanud tänapäevase maisi ja nisu eellasest tänapäevase nisu. Mutatsioone, mis tekivad looduses ja sordiaretuses pika aja vältel, võimaldab CRISPR tehnoloogia tekitada laboris täpselt selles kohas DNAs, kus inimene tahab, kuid seda kõike lühikese aja jooksul. 

GMO puhul viiakse ühe organismi geen teise organismi sisse. Nii võib viia odrataime sisse taomati geeni või riisi geeni sisse mingi muu taime geeni. 

Eesti Taimekasvatuse instituudis aretatakse odrasorte, millel on laialt levinud taimehaiguse jahukaste kindlus. Seda tehakse ristates Eesti odrasorte jahukastekindlate odrasortidega. Traditsioonilise meetodiga sordiaretuses võtab see aega kümmekond aastat. Teraviljadel on aga täpselt teada geen, mis jahukastekindlust mõjutab ning selle geeni sisselülitamisel võiks jahukastekindlaid sorte saada oluliselt lühema ajaga. "Kui me rakendaksime CRISPR tehnoloogiat, siis me saaksime sellega siin meie laboris hakkama umbes ühe aastaga," nentis Kollist. 

CRISPR tehnoloogiaga tehtuna oleks see aga GMO taim ning sellise puhul ei tohiks Eesti põllumehed seda kasvatada. 

Miks kohus nii otsustas?

Põllumajanduses olekski täppisaretuse mõte teha taimi vastupidavamaks külmale, põuale, liigniiskusele või ka taimehaigustele - kõigele sellele, mida kliimamuutused praegu saagikuses mõjutavad. Selle kaudu annaks vähendada erinevate taime- ja putukamürkide ning väetiste kasutamist. 

Põhjus, miks Euroopa Kohus eelmisel aastal üldse teemat käsitles seisnes Prantsusmaa riiginõukogu pöördumises. Nimelt soovis Prantsusmaa Euroopa Kohtult nõu Euroopa õiguse tõlgendamisel. Ehk kui GMO on geneetiliselt muundatud organism, kelle pärilikkusetegureid on muudetud viisil, mis looduslikul teel ei ole võimalik, kuid CRISPR tehnoloogiaga tehtud muudatused oleksid võimalikud ka looduses, siis kuidas tõlgendada uut tehnoloogiat? Selle kohta kehtib Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2001/18/EÜ.

"Need uued meetodid, mille turvalisuses me ei ole kindlad, mille riske ei ole suudetud veel analüüsida, neid käsitletakse Euroopa Kohtu otsuse järgi nagu GMOsid," selgitas mullust Euroopa Kohtu otsust Euroopa Kohtu kohtunik Küllike Jürimäe.

Tema sõnul on GMOde seadusandluse eesmärk vältida ohtu keskkonnale ja kaitsta inimese tervist. On riike, kes lubavad GMOsid kasvatada ja turustada ning on riike, kes seda ei luba.

"Et need liigid ei leviks looduskeskkonnas ja riigid saaksid seda kontrollida, peavad olema teatud turvalisuse meetmed. Need taimed tuleb kanda registrisse, nende turustamiseks ja pakendamiseks on teatud reeglid, et me saaksime kontrollida, kas tegu on GMOga või mitte. Ja sellepärast mutageneesimeetodid, mis on väga uued ja moodsad, neid me ei suuda veel kontrollida ja neid tuleks kohelda nagu GMOsid," rääkis Jürimäe.

Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialist Teele Jairus selgitas, et keskkonnaministeeriumi valitsemisalas loodud geenitehnoloogiakomisjon arutas uute mutageneesi meetodite reguleerimise teemat ning leidis, et GMOde keskkonda viimise direktiiv 2001/18 vajab ajakohastamist. "Keskkonnaministeerium lähtub oma seisukoha välja kujundamisel geenitehnoloogiakomisjoni arvamusest, võttes samas arvesse teadlaste põhjalikke analüüse ja hinnanguid uute meetoditega loodud organismide ohutuses keskkonnale ja inimeste tervisele."

Nagu Küllike Jürimäe nentis, on regulatsioon riigiti erinev. Euroopa Liidus on GMOde kasvatamine ja turustamine üldjuhul keelatud (kuid ka mitte täielikult kõigis liikmesriikides). EL-is on turustamislubade alusel GMOde importimine lubatud. Turustamisluba ei pruugi olla lihtne saada, kuid kui luba on olemas, siis ei saa liikmesriigid keelata selle GMO importi. USAs, Lõuna-Ameerikas ja paljudes Aasia riikides selliseid piiranguid ei ole.

"See on mõneti hirmutav, millisel määral Hiina riik investeerib bioteadustesse, kaasa arvatud taimebioloogiasse sellepärast, et seal riigis teeb otsuseid partei ja partei on sellest aru saanud, et need tehnoloogiad on kasulikud ja mõneti ka vältimatud, sest rahvastik kasvab ja on vaja ära toita üha rohkem inimesi."

Teatud toodete ja taimede toomine Euroopa Liidu turule on päris raske, mis Kollisti hinnangul võib tähendada seda, et meie toidukvaliteet võib kannatada. Kui Euroopas ei saa kasutada taimi, mis on tehtud keskkonnamõjudele vastupidavamaks, tuleb nende asemel kasutada erinevaid taime- ja putukamürke, et toitu kasvatada. "Lõpptulemusena võib kemikaalide kasutamine Euroopa Liidus muutuda suuremaks kui mujal."

Mahepõllumajandus on täppisaretuse suhtes ettevaatlik

Eesti ülikoolides on teadlaste ühisavaldusele alla kirjutanud kõik suuremad Eesti ülikoolid, kuid kas kõik teadlased sellega ka samaväärselt nõustuvad?

Kollisti sõnul on Eesti taimebioloogid, olgu nad molekulaarbioloogid, taimegeneetikud või -füsioloogid, on ühel meelel, et praeguse regulatsiooni järgi täppisaretuse võrdsustamine GMOga ei ole mõistlik. 

Geneetilise muutmisega täppisaretuses ei nõustu siiski Eesti Maaülikooli mahepõllumajandust arendav vanemteadur ja emeriitprofessor Anne Luik. 

Anne Luik nõustub, et CRIPSR on kindlasti suur samm edasi. "Aga samas see, mis selle tehnoloogiaga tuleb, on ikkagi see sama asi, mida me kardame: me viime võõrast geneetilist materjali loodusesse, mis ei jää sinna paika. Sellepärast suhtutakse sellesse mahepõllumajanduses ettevaatlikult," selgitas Luik.

Luik jätkas, et tavaliselt tekitatakse tehnoloogiliselt taime muutes vastupidavus mingi kindla ühendi suhtes, kuid looduses on kõik muutumises ning need muudatused ei pruugi kuigi pikaks ajaks püsima jääda. Luik rõhutas, et CRISPR tehnoloogia puhul ei ole saadud põhjalikult uurida muundinfo levikut ning selle mõju erinevatele liikidele koosluste tasandil. 

Vähem taimemürke

"Nii palju kui mina aru saan, siis mahepõllumajandus mõte on vältida või vähendada igasuguse keemia kasutamist põldudel, olgu selleks siis kunstlikud väetised, taimede mürgid, pestitsiidid - ja siin ei ole mingit küsimust! Mulle ei meeldi see samuti," nentis Hannes Kollist. 

GMO või täppisaretusega on võimalik taimede haiguskindlust suurenda või kasvukiirust teatud tingimustes ilma väetisteta parandada. "Täppisaretus ehk genoomide editeerimine ja mahepõllumajandus lähevad suurepäraselt kokku, nii et siin mingit vastuolu," leiab Kollist.

Anne Luik aga sedastas: "Pigem oleks õige see, et me suudame oma taimekasvatustehnoloogia niimoodi paika panna, et toimub looduslik regulatsioon, mis tegelikult toimib ja töötab pikka aega."

Luik tõi näiteks, et on võimalik väga kiiresti teha kartuli lehemädaniku suhtes vastupidavad taimed. "Aga samas muutub haigustekitaja nii kiiresti, et see ei tööta pika aja vältel. Me ei saa lähtuda ainult ühest tegurist, vaid peame vaatama loodust ja taimekasvatussüsteemi kui tervikut ja püüdma leida sellise optimaalse lahenduse, et meil oleks elav, toimiv ja tegutsev muld, mis väga hästi hukkab nii haigustekitajaid kui ka umbrohuseemneid ja suudab hoida tasakaalu. Selles mõttes lähtub mahepõllumajandus ettevaatusprintsiibist."

Enam kui 160 Euroopa teadlase avalikus pöördumises seisab soov lubada kasutada CRIPSR tehnoloogiat teadlastel ja sordiaretajatel, et tagada Euroopas jätkusuutlik toidutoomine ehk sortide aretamine, mis on vastupidavad kliimamuutustele ning mille puhul tuleks vähem kasutada taimemürke ja väetisi. 

Avaliku pöördumise täismahus teksti saab lugeda siit: