Vastuolulist geeniajamit katsetati esimest korda imetajate peal ({{commentsTotal}})

DNA võib elu jooksul keskkonnategurite tõttu muutuda.
DNA võib elu jooksul keskkonnategurite tõttu muutuda. Autor/allikas: Pixabay

Mõne põlvkonna jooksul potentsiaalselt terve liigi DNA-järjestust muuta võimaldavat geeniajami tehnikat (gene-drive, ing k) katsetati esimest korda hiirte peal. Tehtud eksperimentide põhjal on tehnika praegu veel liiga ebatõhus, et see kujutaks endas ohtu või seda saaks kasutada millekski praktiliseks

Harilikult leidub imetajate rakkudes igast geenist kaks koopiat, sugurakkudes ainult üks. Igale järeltulijale antakse seega edasi ainult üks geenialleel. Tavaliselt on igal koopial edasi kandumiseks 50-protsendiline võimalus. Mõni geen käitub aga isekalt, tehes seda 50 protsendist oluliselt sagedamini. Näiteks võib õnnestuda käivitada sellel protsesse, mille tulemusel surevad kõik vastava mutatsioonita spermid. Tänu uutele ja täpsetele geenimuutmistehnikatele suudavad lisada taolisi isekaid geene loomade genoomi ka inimesed.

Teoreetiliselt saab tehnikat kasutades maamunalt pühkida või kindlas piirkonnas välja suretada terveid liike. Näiteks näeb üks plaan ette isaste malaariasääskede viljatuks muutmist. Sama tehnikat saaks kasutada ka väikesaartel invasiivsete liikide nagu rottide ja hiirte hävitamiseks. Merelindude mune söövad näriliselt on saanud mitmetel Vaikse ja Atlandi ookeani saartel inimeste kunagise hooletuse tõttu tõsiseks probleemiks.

Muutuste püsivuse tõttu peljatakse samal ajal, et selle käigus tehtavaid võimalikke vigu pole võimalik heastada. Muu hulgas üritati 2016. aasta lõpus selle kasutamist terves maailmas keelustada. Ettepanek lükati aga ÜRO-s tagasi.

Kimberly Cooper California ülikoolist tahtis kolleegidega teada, kas tööriista saab kasutada imetajate peal vähemalt teoreetiliselt. Uurimisaluste hiirte viljatuks muutmise asemel oleks olnud geeniajami mõjul järgmise põlvkonna hiirte karv valge. Töörühm leidis, et tehnika ei töötanud sugugi laitmatult. Keskmiselt anti soovitud mutatsiooni embrüotes edasi vaid kolmel juhul neljast. Samuti toimis süsteem tervikuna vaid emashiirte puhul.

Praktikas tähendab see, et hiirte geeniajamiga ühelt või teiselt saarelt hävitamine pole võimalik. Kui mutatsiooni kõigi hiirte genoomi kandumiseks kulub rohkem kui mõni põlvkond, võib omandada liik geeniajami suhtes resistentsuse. Samuti jääb praegu lahtiseks, miks ei töötanud lähenemisviis isashiirte peal.

"Nii mure kui ka optimism, et geeniajamit võidakse kasutada õige pea invasiivsete näriliste populatsioonide vähendamiseks pole on tõenäoliselt enneaegne," järeldas Cooper kolleegidega. Samas pakub töörühm välja, et tehnikat saaks juba praegu kasutada keerukamate inimeste haiguste uurimiseks kasutatavate loommudelite loomiseks.

Uurimus ilmus võrgukeskkonnas BiorXiv.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: