Vene metsateadlane selgitab, miks Siber üha sagedamini põleb

Siberi tulekahjudel aitasid levida hiljutised seadusemuudatused ning tuletõrje ja metsaseire krooniline alarahastus, leiab V. N. Sukatševi nimelise metsainstituudi vanemteadur Elena Kukavskaja. Kliimamuutuste tõttu muutuvad nendega seotud probleemid lähitulevikus üha teravamaks.
Olete kirjeldanud selleaastaste tulekahjude ulatust võrreldes eelmiste aastatega suhteliselt äärmuslikuna. Kui palju teatakse muutlikkuse põhjustest ehk miks räägime Siberi tulekahjudest just sellel aastal?
Venemaa on väga suur. Seetõttu on mõnes riigi osas peaaegu alati äärmuslik tuleoht. Sellel aastal tekkisid juuni lõpus ohtlikumad tingimused Krasnojarski krai põhjaosas, Jakuutia vabariigis ja Irkutski oblastis. Puhkenud tulekahjud tekitasid tiheda uduvine mitmetes riigi lõuna- ja lääneosa väiksemates asulates ja suuremates linnades. Osa suitsust jõudis Uuralitest Euroopa poole ja Alaskale. Näiteks mattus miljoni elanikuga Krasnojarski linn suitsu sisse juba kuu aega tagasi.
Avalikkus oli raevus, et algselt n-ö kontrolltsoonis puhkenud tulekahjud levisid laiadele maa-aladele. 2015. aastal vastuvõetud seaduste kohaselt ei pea seal neid kustutama. Need võtsid katastroofilised mõõtmed ja hakkasid ohustama inimeste elu ja tervist.
Ent need pole ajaloo kõige hullemad tulekahjud. Metsatulekahjudega (õhust) võitleva ameti Avialesookhrana andmetel põleb praegu Krasnojarski krais 1,8 miljonit hektarit metsa. Kasvõi eelmisel aastal küündis samas piirkonnas põleva metsa ulatus 1,6 miljoni hektarini. Sel aastal räägime neist avalikkuses rohkem, sest tulekahjude suits kandus mitte kirdesse, vaid Lääne- ja Lõuna-Venemaale, kus asuvad suured linnad.
Ma ei tahaks tuua vestlusse poliitilist elementi, kuid kas tulekahjude asukoha tõttu on neid üleüldse mõtet kustutada või nende levikut piirata? Liiatigi ei kao risk, mis soodustas nende puhkemist.
Kahjuks on suurem osa tulekahjudest inimtekkelised. Ma ei räägi kaugetes piirkondades puhkenud põlengutest, mille süütas äike. Peaksime üritama kustutada tulekahjusid, millele ligi pääseme. Seda tuleks teha esimestes staadiumites – vahetult pärast tulekahjude avastamist, mitte ootama, kuni nende suurus kasvab äärmuslikuks.
Tuleb üle vaadata, kus nn kontrolltsoonid asuvad. Samuti on pakiline vajadus parandada taristut, tehnikat ning tõsta metsavahtide ja tuletõrjujate palka.
Mida tulevikus riskide vähendamiseks veel teha annab? Olete uurinud eelnevalt näiteks seost metsaraie ja tulekahjude vahel.
Leidsime nii Angara (jõe) ääres kui ka praegu põlevatel aladel tehtud töö raames, et raielangid on äärmiselt tuleohtlikud. Laasimisel tekkivad oksad ja muu materjal kuivavad tüüpiliselt ümbrusest kiiremini. Seetõttu on tulekahjud võrreldes häirimata metsadega intensiivsemad. Tuleohtliku materjali äravedu tuleks paremini organiseerida. Tihedamini asustatud aladel aitaks vähendada tulekahjude negatiivset mõju muu hulgas looduslike tuletõkete loomine, alustades asulates ja puuistanduste ümbrusest.
Parandada tuleks ka riiklike metsaametite kontrollivõimekust. Kahjuks lasti pärast uue metsaseaduse vastuvõtmist 2006. aastal lahti tuhandeid metsavahte, kes hoidsid silma peal riigimetsal ja raielankidel ning ennetasid sellega tulekahjusid. Sektoris töötavate inimeste arv peab kasvama ja neile tuleb luua sobivamad töötingimused.
Ennustuste tegemise eest sigareid ei jagata, kuid kuidas mõjutavad hiidtulekahjud tulevikus kohalikke ökosüsteeme?
Näeme looduslike ja inimtekkeliste tulekahjude negatiivseid tagajärgi äärmuslikemate tingimustega piirkondades tegelikult juba praegu. Näiteks Siberi lõunaosas asuv Zabaikali piirkond on muutumas korduvate põlengute tõttu (metsast) juba stepiks.
Selleaastaste põlengute käigus on paiskunud õhku juba enam kui 85 megatonni jagu süsihappegaasi. Kui kaua võtab aega selle uuesti talletamine ja kas saame loota, et see on taoliste muutuste tõttu üleüldse võimalik?
Suurematel tulekahjudel on ökosüsteemis talletunud süsiniku hulgale pikaajaline mõju. Lisaks biomassi vahetule põlemisele lagunevad ka tulekahjude tõttu hukkunud taimed. Täpne taastumisaeg sõltub ökosüsteemist.
Näiteks harilike männikute (Pinus sylvestris) põlengutest taastumine võtab Siberis 60–100 aastat. Siberi seedermändidest koosnevate koosluste puhul kasvab see 150–200 aastani. Lisaks näeme mõnel pool metsade liigilise koosseisu muutumist. Esmalt hakkavad kasvama leht- ja alles seejärel okaspuud. See pikendab ökosüsteemi taastumist veel 50 aasta võrra. Keskmise temperatuuri tõustes on ökosüsteemidel põlengutest taastumiseks enne uut tulekahju veel vähem aega.
Seega, kas meil on aeg harjuda uue normaalsusega või oleks sellise hinnangu andmine veel liiga dramaatiline?
Praegused tulekahjud pole ulatuse põhjal sugugi ainulaadsed. Ent üleilmse kliimamuutuse tõttu kasvab boreaalsete piirkondades tulekahjude sagedus, põleva maa-ala suurus, äärmuslike tulekahjude arv, tulehooaja pikkus ja tõsidus ning äikese tõttu süttivate tulekahjude arv.
Neil pole märkimisväärset mõju mitte ainult meile, vaid ka ülejäänud planeedile. Seega on vajadus metsandustegevuse ja tuleohutuse paremaks planeerimiseks Venemaal suurem kui kunagi varem.