Ajakirjas Nature Sustainability avaldatud uuringust selgus, et majanduslikul initsiatiivil puude istutamine võib vähendada looduslikku mitmekesisust. Veel leiti, et see süsiniku hulk, mida uued metsad suudavad endasse haarata, on ülehinnatud. Viimastel aastatel on olnud aga odavalt puude istutamine levinud idee, et aidata kaasa kliimamuutuste lahendamisele.

Näiteks on laialt levinud puude istutamise kampaania Bonni väljakutse, mille eesmärk on istutada metsa 350 miljonile hektarile raiutud või vähenenud väärtusega maa-alale. Teadlased aga hoiatavad niisuguse tegevuse eest, vahendab BBC. Nad viitavad asjaolule, et Bonni väljakutse hõlmab ligi 80 protsendi ulatuses kas monokultuursete istanduste rajamist või piiratud puuliikide istutamist, mille loomise eesmärk on majanduslik – toota näiteks puuvilju või kummi.

USA ja Tšiili teadlaste koostöös tehtud uuringus vaadeldi, milline mõju oli Tšiilis puude istutamist toetaval määrusel, mis kehtis 1974. aastast kuni 2012. aastani. Seaduse kohaselt toetas riik 75 protsendi ulatuses uute metsade rajamiseks tekkivaid kulusid. Tšiilis toimuv oli eeskujuks ka teistele maailma riikidele.

Niisugune toetusskeem viis olukorrani, kus mitmed maaomanikud asendasid põlismetsad palju rohkem tulu sisse toovate istandustega. Uuringust selgus, et toetuse süsteem küll laiendas puudega kaetud maa-ala, ent seejuures põlismetsade osakaal hakkas vähenema.

Stanfordi ülikooli professor ja uuringu üks kaasautor Eric Lambin ütles BBC-le, et kui puuistanduste toetamise poliitika on halvasti kavandatud või läbi viidud, on suur oht, et ei raisata ainult riigi raha, vaid vabastatakse ka rohkem süsinikku ja kaotatakse bioloogiline mitmekesisus.

Eesti Maaülikooli metsakasvatuse professor Veiko Uri ütles ERR-ile, et Eestis niisugust probleemi ei ole. "Me [Eestis] kasvatame ikkagi metsi. Istanduste osatähtsus meie looduses on äärmiselt väike," ütles ta.

Puuistanduste rajamise toetamine on viinud tõepoolest looduslike metsade ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemiseni, selgitas Uri. "Maaomanikud asendasid ka looduslikke metsi istandustega, kuna see oli majanduslikult kasulik. Samuti viis see poliitika võõrliikide osatähtsuse suurenemisele," ütles Uri ja lisas, et niisugune probleem pole aga kindlasti teemaks Eestis.

Professor selgitas, et enamik Eesti metsi on looduslikud. Kui uuendatakse lageraiejärgseid alasid, siis selleks kasutatakse peaaegu eranditult kodumaiseid puuliike. "Sageli on uus metsapõlvkond kas oma liigilise koosseisuga nagu oli enne raiet ja neist kujunevad tulevikuks eelmisele metsapõlvkonnale üsna sarnased puistud," lausus Uri.

Siiski on Eestis monokultuurseid metsi, näiteks puhtkuusikud, kuid nendes on Uri sõnul olemas metsa ökosüsteem ja istandustega tegemist ei ole. "Tavaliselt istandustele on iseloomulik väga lühike raiering. Ehk siis istandus rajatakse, kasvatatakse seal paarkümmend aastat ja siis võetakse maha, rajatakse uus. Metsa puhul see raiering on kindlasti pikem," selgitas professor.

Siiski on segapuistud vastupidavamad näiteks tormikahjustustele ja putukakahjustustele.