Sedamööda, kuidas kliima muutub ja merevesi soojeneb, pannakse üha enam tähele, et korallide rakkude sees elutsevad pisikesed vetikad lahkuvad sealt. Selle tulemusel kaotavad korallid oma erksad värvid ja võivad pikapeale nälga jääda.

Tavalistes oludes tarbivad korallid toitaineid, mida vetikad fotosünteesi tulemusel toodavad. Vetikatele pakuvad korallid aga mõnusat ohutut elupaika ning süshappegaasi ja oma muid ainevahtusjääke, mida vetikatel vaja on.

Kui aga temperatuur liiga kõrgele tõuseb, siis saab korallide ja vetikate sõprus läbi ning nende teed lähevad lahku. Inimesed nimetavad seda nähtust korallide pleekimiseks. Vetikate lahkumine toob korallile ajutist kergendust, kuid kui kuumus kestab ja korall endale uusi vetikaid ei saa, jääb ta nälga.

Patrick Buerger Austraalia riiklikust teadusasutusest CSIRO ja ta kolleegid kasvatasid korallivetikaid ilma korallideta neli aastat laboris 31-kraadise temperatuuri juures. Selle ajaga omandasid vetikad parema kuumataluvuse.

Siis viisid teadlased need vetikad kokku korallivastsetega, kes võtsid nad oma rakkudesse elama. Kontrolliks panid teadlased teiste korallivastsetega kokku niisuguseid vetikaid, keda kuumakindlamaks aretatud ei olnud.

Nädal aega hoiti mõlemat kooslust 31-kraadises vees. Nädala lõpuks olid tavaliste vetikatega kokku pandud korallid pleekinud, see tähendab, vetikatest loobunud, kuumataluvate vetikatega kokku pandud korallid aga jätkasid kooselu ja püsisid ka täie tervise juures.

Võib-olla annab see tulemus lootust, et ka looduses võiksid korallid ja vetikad kuumemate oludega kohaneda ja mõne aja pärast teineteist uuesti leida. Aga võib-olla saavad ka inimesed koralle aidata ja nende jaoks ise sobivaid vetikaid aretada.

Buerger ja kaasautorid kirjutavad uuringust ajakirjas Science Advances.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.