Päikesekreem aitab kaasa korallide ja muu vee-elustiku hukule

Suplejate kehadelt satub merevette päikesekreemi, millel on mõju näiteks korallidele aga ka muudele meres elutsevatele organismidele. Värske uuringu kohaselt eraldub päikesekreemidest vette metallijääke ja toitaineid, mille mõju vee-elustikule on veel teadmata.
Vahemereäärseid, aga tegelikult paljusid teisigi kuurortpiirkondi üle maailma külastab järjest rohkem turiste, kellega tuleb kaasa ka märkimisväärne mõju merekeskkonnale. Igaüks määrib oma nahale vahest vaid 10 grammi päikesekreemi, kuid tuhandete turistide peale teeb see päevas kümneid kilogramme kreemi ühes rannas.
Kuna teatud keemiliste päikesekaitsefiltrite, näiteks oksübensooni ja oktonoksaadi puhul on juba teada nende kahjulik mõju korallidele (rääkimata tõestatud kahjulikkusest inimeste tervisele), on üksikud päikesekreemitootjad hakanud pakkuma ka ilma nende aineteta kaitsekreeme.
Kuid päikesekreemid võivad sisaldada veel tervet rida erinevaid koostisosi, mille mõju vee-elustikule vajab jätkuvalt uurimist. Seetõttu võttiski Hispaanias asuva Cantabria Ülikooli teadlane Araceli Rodríguez-Romero koos oma kolleegidega ette katsed, milles simuleerisid päevast ja öist rütmi Vahemere supluskohas, muutes nii suplejate (st päikesekreemi kotsentratsiooni) ja UV-kiirgust.
Uuringust selgus, et mida kõrgem on UV tase, seda suuremas koguses erinevaid koostisosi päikesekreemist eraldub. Viimane ei kehtinud siiski plii kohta. Oluline on see aga seetõttu, et osoonikihi hõrenemisega on UV tasemed järjest kõrgemad ning loovad soodsad tingimused päikesekreemi lagunemiseks.
Kõige enam eraldus vette alumiinium ja titaani osakesi. Alumiinimuühendeid kasutatakse kreemide viskoossuse ja läbipaistvuse reguleerimiseks, titaaniühendid sisalduvad enamasti nanoosakestes, mis toimivad UV filtrina.
Lisaks eelmainitud metallide ühenditele sisaldavad päikesekreemid sageli ka plii, mangaani, vaske, niklit, kaadmiumi ja koobaltit, kuid neid ei tooda üldjuhul toote etiketil välja, kuna nende kogused on pealtäna väikesed ning neid kasutatakse teistes ühendites tugiainena, näiteks koobaltit kasutatakse titaanoksiidi nanoosakeste pinnal nende toime parandamiseks, värvaineks või naha niisutajana.
Lisaks metalliühenditele sisaldavad päikesekreemid ka märkimisväärset kogust fosforit ja silikooni. Mõlemad elemendid sisalduvad taas teistes ühendites ega pruugi olla otseselt nimetatud toote etiketil. Küll aga toimivad need ained keskkonnas inorgaaniliste toitainetena ning mõjutavad selle kaudu mereelustikku.
See uuring ei saada sõnumit, et inimesed ei peaks päikesekreeme kasutama või et päikesekreemid on ainsad kuurortpiirkondade mereelustiku mõjutajad - kindlasti on tegureid teisigi. See pakub välja vaid mudeli, kuidas jooksvalt arvutada erinevate päikesekreemides sisalduvate ainete kontsentratsiooni muutust merevees. Selle abil võib tulevikus olla võimalik hinnata keskkonnakoormust randades.
Samuti on taolised uuringud oluline faktiline materjal mõjutamaks päikesekreemide tootjaid kasutama nii keskkonnale kui ka inimtervisele sõbralikumaid koostisosi ning neid ka toote etikettidel selgelt välja tooma, et tarbija saaks teha keskkonnasõbralikuma valiku. Näiteks valida Eesti tudengite välja töötatud toote, millel on hoopis looduslik UV kaitse, mis on veeilmale ohutu.
Uuring ilmus ajakirjas Environmental Science & Technology.
Toimetaja: Marju Himma