"Me ei lootnud leida mutatsioone väga palju sealt, kuhu päike ei paista. Seetõttu oli parajalt šokeeriv, et neid leidub nii rohkelt ka täiesti tervete inimeste söögitorus," meenutas Phil Jones, Cambridge'i Ülikooli vähiteadlane. Keskeaks ehk umbes 40. eluaastaks moodustasid söögitoru sisepinda katvast epiteelkoest ühe või mitme vähiga seostatud mutatsiooniga rakud koest enam kui poole.

Tähelepanek ei tulnud Jonesi ja Iñigo Martincorena töörühmale täieliku üllatusena. Uuring oli loomulik edasiarendus 2015. aastal ilmunud tööst. Toona võtsid nad vaatluse alla neljalt patsientidelt silmalaulõikusel eemaldatud enam kui 230 nahatükikest. Pealmistes epiteelkoe rakkudes avaldunud 74 pärilikkusaine lõigule keskendudes selgus, et nende kasvu kiirendav geenimutatsioon leidus keskmiselt igas neljandas rakus. Kuigi mutatsiooni seostati eelnevates uuringutes ühtlasi kõrgenenud vähiriskiga, polnud neil keegi uurimuse ilmumise ajaks haigust diagnoosinud.

Mutatsioonide rohkus silmalaugudel polnud iseenesest ootamatu. Päikesekreemi sinna ei määrita ja UV-kiirguse mõjul on geenimuutused kerged tekkima. Värske töö vihjab aga, et kahjulikeks peetud mutatsioone näeb arvatust sagedamini ka keha sees. Nende üldarv polnud küll sama suur kui nahas, kuid kord tekkinuna asusid nad jõudsalt teisi rakuliine koest välja tõrjuma.

Vähi tekkimiseks peab tervete rakkude olulistes geenides toimuma tavaliselt 5–10 ühetähelist muudatust. "(Uuringu põhjal) leidus rakus terve genoomi peale keskmiselt paar tuhat mutatsiooni, kuid neist olulised on mõned, mille mõjul tekivad suuremat sorti ühetaolistest kloonidest koosnev rakukämbud. Need võitlevad omavahel territooriumi ja ressursside pärast. See on võrreldav looduses nähtava liikidevahelise olelusvõitlusega," selgitas Jones.

Teadlased üritasid ka välja selgitada, mis inimeste söögitorus mutatsioone tekitas. Ootamatult surnud inimeste terviseandmete põhjal ei saanud süüdistada alkoholi ega tubakasuitsu. Nelja suitsetaja rakkudes leidus mutatsioone võrreldaval hulgal, kui seda mitte tegevate inimeste söögitoru rakkudes. Seega oli nende taga tõenäoliselt rakkude loomulikul ja vältimatul jagunemisel tekkivad vead. Kõiki vigu parandada ei õnnestu. Analüüsi põhjal leidus 70. eluaastateks rakukloonidest kämpe umbes viis korda rohkem 20. eluaastates inimeste söögitorus.

Pilt näitab kokkuvõtlikult, kui palju erines üheksa uurimisaluse söögitorus ühe ruutmeetri kohta mutatsioonide arv ja kloonide suurus ning teatud geenide eelisjärjekorras muteerumist. [4/7] pic.twitter.com/q7U7OeRDKv

— Inigo Martincorena (@imartincorena) October 18, 2018

Eriti suure konkurentsieelise andsid 14 geenis toimuvad muutused. Näiteks muidu normaalsetes rakkudes nägi geenis NOTCH1 mutatsioone isegi sagedamini, kui söögitoruvähki põdevate inimeste rakkudes tüüpiliselt. "On võimalik, et selles geenis tekkivad mutatsioonid aitavad inimest tegelikult vähi eest kaitsta. [...] Juba varem on oletatud, et osadel sagedamini esinevatel geenimuutustel see ülesanne on, aga me ei teadnud, mida normaalsetes rakkudes leidub," märkis Jones. Piltlikult võib võrrelda seega kude tasakaalu suunas püüdleva ökosüsteemiga.

Spekulatiivsema ideena aitavad tüüpiliselt vähiga seostatavad mutatsioonidega rakud üksteisega ressursside pärast võideldes üksteise kasvus vaos hoida. Värskel avastuse vähiravis kasutamise üle veel teadlased spekuleerida ei soovi. Järgmise sammuna loodab töörühm vanemaealistele, et välja selgitada, millised mutatsioonid annavad rakuliinidele konkurentsieelise ka teistes kudedes.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.