Kõnealuste mikroplastigraanulite läbimõõt jääb ühe millimeetri ja ühe mikromeetri vahele. "Kosmeetikas kasutatakse neid valdavalt koorivate ja abrassiivsete vahenditena. Nagu liivapaber – hõõrud surnud nahakihi maha," selgitas Ivask saates "Terevisioon". Kehale pikemaks ajaks jäävate toodete nagu huulepulkade ja päikesekreemide tootmist ja müümist samas Suurbritannias ei keelustatud.

Kosmeetikatoodetest maailmamerre jõudnud mikroplast moodustab kogu sellest leiduvast plastprügist 0,1–4 protsenti. Ivask tõi samas välja, et aja jooksul laguneb mikroplastiks ka suuremad plastitükid. "Näiteks Läänemeres on leitud, et 20 protsenti püütud kalade seedetrakt sisaldas juba plasti, kas mikroplasti või natukene suuremat, aga keegi ei soovi enda toidulaual leida plasti pidevalt," tõi toksikoloog välja ühe mikroplasti keskkonda saastava mõju. Vanaviisi edasi minnes leidub aastaks 2050 meres hinnanguliselt plasti juba rohkem kui kalu.

Kui palju aga Suurbritannia keeld makroplasti lagunemise valguses üleüldse maailma muudab? Probleem on tõepoolest suurem, kinnitas Ivask. Juba näiteks ühe masinatäie tekstiili pesemisel vabaneb 700 000 mikrofiibrit.

"Kui kosmeetikat vaadata, siis on see Euroopas reguleeritud kosmeetika direktiiviga. Praegune kehtiv alates 2009. aastast ja seega ega selle lisamäärused ei ütle midagi konkreetset nende plastigraanulite kohta," nentis Ivask. Samas uskus vanemteadur, et Euroopa Liit pöörab lähitulevikus sellele tähelepanu.

Samuti tõi ta välja, et mitmed suuremad kosmeetikatootjad on asunud probleemi ulatust mõistes kasutama ka juba ohutumaid alternatiive. "Kui käisin eile poes vaatamas tooteid, kus võiks olla neid mikrograanulid sees, siis väga kergesti neid tooteid ei leidnudki," rõõmustas Ivask.