„Töö käigus arendasime raamprotokolle nanoosakeste omaduste määramiseks, mis pakuvad järgitavat teaduslikku tulemust ja võimaldavad täpsemaid, ökonoomsemaid ravimuuringuid,“ kirjeldas Titma.

See töö annab võimaluse asendada, vähendada ja parendada kulukaid loomkatseid.

Töös kasutasid uuringusse panustanud teadlased erinevaid meetodeid metalliliste nanoosakeste füsikokeemiliste omaduste ja tsütotoksilisuse määramiseks. Näiteks uurisid seerumi proteiinide ja bakteriaalsete polüsahhariidide ja metalliliste nanoosakeste koosmõju.

Nanomõõtmetes osakesed on viimasel aastakümnendil pälvinud märkimisväärset tähelepanu. Neid kasutatakse laialdaselt näiteks elektroonikas, tehnoloogias, ka meditsiinis.

Hoolimata paljudest uuringutest on jätkuv probleem nende uuringuandmete ühtlustamine ja üldistamine, mis võimaldaks leida püsivaid seoseid nanoosakeste füüsikalis-keemiliste omaduste ja käitumismustri vahel.

„Doktoritöö toel võime väita, et nanotoksilisus sõltub materjalist ning tundub suurenevat, kui osakeste mõõtmed sama kontsentratsiooni puhul vähenevad. Lisaks selgus, et mõnetüübiliste nanoosakeste tsütotoksiline toime ei ilmne koheselt ja meie uuritud fruktooligosahhariididel on dispersioone tasakaalustav ning seedetrakti kaitsev toime,“ võttis töö autor kokku peamised uurimistulemused.

Eksperimentaalne töö tehti Keemilise ja bioloogilise instituudi (KBFI) keskkonnatoksikoloogia laboratooriumis, kus on juba kümmekond aastat kogemust erinevate kemikaalide ohutuse hindamiseks. Tulevikus võimaldavad sellised nanodisainid tõhustada geeniteraapia täpsust ning ka personaalmeditsiini.

Doktoritööd "Metalliliste nanoosakeste tsütotoksiline toime epiteelbarjääri mudelitele" juhendasid TLÜ professor Ruth Shimmo ning KBFI uurija-professor Anne Kahru ja vanemteadur Jüri Siigur.

Oponendid on Tallinna tehnikaülikooli teadur Kai Künnis-Beres ja Zagrebi meditsiiniuuringute ja tööohutuse instituudi vanemteadur Ivana Vinkovič Vrček (Horvaatia).

Kui suur on nanoosake?