Toidujäätmetest valmistatud kompost peidab mikroplasti
Prügikonteinerisse visatud toidujääkidest valmistatud kompost sisaldab tihti väikesi plastitükke, jõudes sealt edasi toiduahelasse ja potentsiaalselt inimeste toidulauale. Samas viitab Saksamaal tehtud uuring, et mikroplastist on võimalik vabaneda juba kasutuses olevate tehnoloogiate abil.
Töörühma hinnangul pole selles midagi üllatavat. "Näiteks viskavad inimesed biojäätmete konteinerisse koos kilekottidega. Need saadetakse jäätmejaama ja osa plastist satub paratamatult jäätmetest toodetud väetise sisse," selgitas Ruth Freitag.
Bayreuthi ülikooli professor uuris kolleegidega kokku erinevaid tehnoloogiaid ja erinevatest allikatest pärit biojäätmeid töötlevaid tehaseid. Väikeseid, alla viie millimeetrise läbimõõduga plastitükikesi leiti kõikjalt. Tõsi, nende suhteline sisaldus erines märkimisväärselt. Näiteks biojäätmeid komposteerivatest jaamadest pärinevas väetis leidus plastitükki kilogrammi kohta 20–24. Käärituskatlaid kasutavate ettevõtete toodangus jäi nende hulk 146–895 osakese vahele. Eritehnoloogiat rakendavas kompostris ei leitud plastitükke üldse.
See ilmestab Freitagi sõnul, et biojäätmeid on võmalik kasulikul otstarbel ära kasutada ka keskkonda täiendavalt saastamata. "Mõnel pool rakendatakse piisavalt ettevaatusabinõusid ja lõpptoodangusse ei jõua plastitükke peaaegu üldse. Teises kohas pannaksekõik kokku ja hekseldatakse läbi," laiendas professor. Tõelist ehk juba eos mikromõõdus valmistatud plasti leidus proovides vähem. Selle asemel tekkis see suuremate plastitükkide lagunemisel.
Teisisõnu on teistel riikidel Saksamaa kogemusest õppida, kuidas asju õigesti teha. Saksamaal on biojäätmete sorteerimine kohustuslik. Igal aastal jõuab komposteerimisjaamadesse või põletitesse peaaegu 12 miljonit biojäätmeid. Eestis tekib biojäätmeid aastas umbes 100 000 tonni, millest jõuab ringlusesse kõigest 13–15 tonni. Professor ennustas, et kuna nende põletamisel tekib kasulikku energiat siiski suhteliselt vähe, hakatakse tulevikus eelistama nende kompostimist.
Freitag nentis, et isegi kõige rohkem saastunud väetises leidus mikroplasti vähem kui mõnel pool maailmameres võetud proovides. See ei tähenda aga, et selle peale ei peaks mõtlema. Hetkel jääb selgusetuks, kui palju mikroplasti sel viisil pinnasesse ja mikroorganismidesse satub. Sama saab öelda nende toiduahelas tipptarbijate suunas liikumisega seonduvate riskide kohta. Halvimal juhul jõuab mikroplast inimese toidulauale. Selle mõju pole aga peaaegu üldse uuritud.
"Potentsiaalse ohu ennetamiseks saavad inimesed nii mõndagi ise ära teha," rõhutas Freitbarg. Kui jätta kõrval toidutööstus ise, olid kodustest majapidamistest pärit biojäätmed saastunud plastist rohkem kui ärisektorist.
Uurimus ilmus ajakirjas Science Advances.
