Plasti saab asendada tselluloosiga
Tallinna Tehnikaülikooli materjaliteaduse professori Andres Krumme sõnul saaks asendada tselluloosiga paljud igapäevased plasttooted. Aastas tekib looduses tselluloosi ligikaudu 90 gigatonni, maailma plastivajaduse asendamiseks kuluks sellest ainult 0,3 protsenti. Tselluloos laguneb looduses ja sobib hästi ühekordsete nõude ja pakenditega seotud jäätmeprobleemi lahendamiseks. See on osa planeedi süsinikuringlusest ja selle kasutamise läbi ei suurene kasvuhoonegaaside hulk.

Ttselluloosil on mitmeid häid mehaanilisi omadusi, kõrge temperatuuritaluvus ja see on vastupidav. Lisaks on tselluloos kodumaine tooraine ning sellel põhinevad plastid on Eesti tarbijatele tegelikult tuttavad. Juba aastakümneid on kasutusel tsellofaankile ja ka tselluloosipõhine kiudaine viskoos.

"Erinevad tselluloosil põhinevad plastid võiksid üle võtta suure osa pakendimaterjalidest, mis moodustavad peaaegu poole maailma plastikasutusest. Ilmselt see nii ka läheb, sest kasutusmugavuselt ja omadustelt on enamlevinud tarbeplastid ning tselluloosil põhinevad plastid sarnased," leidis Krumme.

Tselluloosi laiemat kasutust on seni piiranud nende kõrgem hind. Tselluloosist kile või karpide valmistamiseks tuleb see esmalt sulatada või lahustada. Looduslikul kujul tselluloos siiski ei sula ja soovitud töödeldavuse ning kasutusomaduste saavutamiseks tuleb seda keemiliselt modifitseerida.

Krumme märkis, et tselluloosi muutmiseks kergesti töödeldavaks plastiks otsivad ohutumaid ja odavamaid meetodeid.teadlased kogu maailmas ja ka Eestis. "Näiteks Tallinna Tehnikaülikooli materjalitehnoloogia teadlased ja üliõpilased kasutavad hiljuti avastatud n-ö rohelisi tselluloosi lahusteid, et neis lahustunud materjal muuta hästi töödeldavaks plastiks, mis ei vaja keemilisi lisaaineid ehk plastifikaatoreid. Meie järgmine väljakutse on muuta loodud tehnoloogiad tasuvaks ka tööstuslikus skaalas," arutles professor.

Mikro- ja makroplast
Plastreostus jaguneb kaheks: nähtav ehk makroprügi ning silmale sageli eristamatu <5 mm suurusega mikroprügi. Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi juhtivteadur Inga Lips analüüsis koos teiste mereteadlastega sel kevadel Eesti randade seisundit ja leidsid, et makroprügi osas on olukord Liivi ja Soome lahes halb ning ava-Läänemere põhjaosas kesine.

Peamiselt leitakse randadest plastist toodetest ühekordseks kasutamiseks mõeldud plasttooteid, -taarat ja sigaretikonisid. Mikroplasti osas on viimasel paaril aastal Eesti mereala pindmises kihis olukord suhteliselt hea. Samas on näiteks Stroomi rannaliivas hetkel teadmata päritolu vähem kui viie millimeetrise läbimõõduga plastosakesi väga suurel hulgal.

"Kuigi Läänemeres "plastisaari" ei ole, on meil suureks ohuks hüljatud kalapüügivõrgud, millesse kalad ja imetajad veel aastaid pärast võrkude vettelaskmist võivad takerduda ja hukkuda. Ka on hüljatud kalavõrgud pidevaks mikroplasti allikaks," hoiatas Lips.

Rannaliivas leidub rohkelt tundmatut päritolu plastosakesi. Autor: Mourad Saadi/Unsplash

Inga Lipsi kinnitusel satub suur osa mikroplastist merevette reoveepuhastusjaamade kaudu. Reovette satuvad näiteks inimeste rõivastest pärinevad polümeeride kiud. Nii TTÜ ehituse ja arhitektuuri instituudi professor Karin Pachel kui Inga Lips tõid välja, et Eestis ei ole tehtud põhjalikke uuringuid mikroplasti sisaldusest reovees, reoveesettes ega puhastatud reovees. Viimaste uuringutega alustas meresüsteemide instituut sellel aastal.

Karin Pachel lisas, et Eestis puudub vastav seadusandlus ning on vaja standardiseeritud proovivõtu- ja analüüsimetoodikaid. "Põhitähelepanu peame aga pöörama ennetusele, et vältida mikroplastiku sattumist reovette ja kuhjumist reoveesettesse, kuna selle eemaldamine on kallis ning keeruline."

Kuna mikroplasti täielik eraldamine reoveepuhastusjaamades on veel äärmiselt kallis, siis on nii Läänemere äärsetes riikides kui ka mujal hakatud otsima soodsaid tehnoloogilisi lahendusi mikroplasti efektiivsemaks reoveest eraldamiseks. Samuti üritatakse leida võimalusi mikroplasti reoveepuhastisse sattumise vähendamiseks. Kõige kergemaks lahenduseks on sünteetilistest riietest pärineva mikroplasti kinni püüdmine pesumasinatesse spetsiaalsete filtrite paigaldamisega, samuti pesumajade heitvee suunamisega enne kanalisatsiooni läbi erilise filtri.

Karin Pacheli kinnitusel satub mikroplast merre ka meie tänavatelt: "Nii reovee- kui sademeveekanalisatsiooni satub mikroplast autorehvide ja teekatte märgistuse kulumisel."

Miks me peaks muret tundma plastreostuse pärast?
Kuigi mikroplasti reostus Läänemeres ei ole mastaapne, võib see jõuda inimeste toidulauale. Tervisele on ohtlikud mikroplastis sisalduvad ja selle pinnale neelduvad ohtlikud ained. Põhjasetetest omastavad mikroplasti väikesed selgrootud ning veesambast karbid, kelledest omakorda toituvad kalad, näiteks lest.

Sel aastal alustavad TTÜ mereteadlased uuringut mikroplasti esinemise kohta Eesti mereala selgrootutes ja kalades. Samuti uuritakse erinevaid jõgesid, mis läbivad nii põllumajanduspiirkondi, suuri linnu kui ka rabasid, et selgitada välja sealt pärit mikroplasti koormus.