Plastprügi reostab veelindude seedimist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ühe jää-tormilinnu kõhust leitud plastprügi 2012. aasta oktoobris.
Ühe jää-tormilinnu kõhust leitud plastprügi 2012. aasta oktoobris. Autor/allikas: U.S. Fish and Wildlife Service Headquarters/Flickr (CC BY 2.0)

Kuigi veelinnud võivad plastprügisse füüsiliselt kinni jääda ja niimoodi hukkuda, ohustab plastprügi linde veel teiselgi moel. Merelinnud nagu jää-tormilinnud söövad saastunud veest sisse plastprügi, mis eritab mürgiseid kemikaale lindude seedesüsteemi, selgub rahvusvahelisest uuringust.

Ookeanides hulpiv plastprügi kujutab endast mereelustikule üha suuremat ohtu. Sealhulgas ohustab plast veelinde, kes prügi sageli toidu pähe alla neelavad. Kõhtu sattunud prügi võib lindu füüsiliselt vigastada või tema sooled ära ummistada.

Nüüd näitas uus rahvusvaheline uuring, et kahju võib olla suuremgi. Selgus, et allaneelatud plastist võib ajapikku eralduda linnu makku kemikaale, mis ohustavad linnu tervist.

Tõetruu seedimismudel

Uuringu põhiautor Hollandi Wageningeni mereuuringukeskuse teadur Susanne Kühn on pea 10 aastat uurinud jää-tormilinde. Tema sõnul neelavad need linnud alla sedapalju prügi, et 93 protsendil jää-tormilindudest leidub kõhus mingil määral plasti. Sestap pidas Kühn oluliseks uurida lähemalt plastisöömise mõju lindude tervisele.

Jää-tormilind. Autor/allikas: Natural England/Flickr (CC BY-NC-ND 2.0)

Uuringus taaslõid Kühn ja kolleegid mudelina jää-tormilinnu kõhus valitsevad tingimused ning sinna sattuva plastprahi. Jää-tormilindude kõhus leiduva toitainerikka vedeliku ehk kõhuõli said uurijad Fääri saarte jahimeeste käest. Vaja oli hankida ka mudeldatav plastreostus.

Varasemates uuringutes kasutati mudelites tavaliselt ühes tükis plastpelleteid, millele lisati vahel kunstlikku saastet. Kühni sõnul pole sellised plastpelletid aga ehtsa meresaastega võrreldavad. Sestap kogusid Kühni uurijad rannalt erineva kujuga plastprahti ja panid leitust kokku tõetruu saastenäite, mille üks jää-torimilind võiks päriselt kogemata sisse süüa.

Uurijad segasid saastenäite kõhuõlisse ning seadistasid segu linnu kõhuga võrreldavale temperatuurile. Ühtlasi loksutasid nad segu samamoodi, nagu see ehtsas seedekulglas liikudes loksuks. Kindlate ajavahemike tagant mõõtsid uurijad segu keemilist koostist. Nad pidasid silmas, kui palju keemilisi ühendeid mingi aja jooksul plastist kõhuõlisse lekkis.

Juba tibudki söövad plasti

Selgus, et kõhtu sattunud plastist lekkis kõhuõlisse ajapikku erinevaid kemikaale. Mõnel juhul lekitas plast mürkaineid veel enam kui kolm kuud pärast kõhukeskkonda sattumist. Lekkinud ained olid erinevad lisandid, mida plastitootjad oma materjalidesse omaduste parandamiseks segavad: plastifikaatorid [elastust suurendavad ained – toim.], tulehülgajad ja stabilisaatorid.

Uurijaid hämmastas ka tõsiasi, et katses kasutatud jää-tormilinnutibudelt pärinev kõhuõli sisaldas juba enne katset vähesel määral plastist pärit kemikaale. Järelikult võisid tibude vanemad neile toidu pähe plasti sööta.

Plastisöömise pikaajaline mõju lindude tervisele pole veel selge. Samas nähtub varasematest uuringutest, et organismi sattunud keemilised ühendid võivad rikkuda linnu normaalset hormoontalitust ning muuta linnu geene.

Susanne Kühn loodab, et avastus tõstab inimeste teadlikkust ookeanide plastreostuse halvast mõjust. Ta lisab, et inimkonnal on vaja kiiresti mereplasti hulka vähendada.

Artikkel ilmus ajakirjas Frontiers in Environmental Science.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: