Kuigi Eesti maapõues leidub orgaanikarohkeid kivimeid, mis võiksid teoreetiliselt olla nafta lähtematerjal, välistavad siinsed geoloogilised tingimused nii selle tekke kui ka kogunemise. Tartu Ülikooli geoloogia professori Leho Ainsaare sõnul on Eestis probleem nii setete ebapiisav sügavus ja temperatuur kui ka naftat kinni hoidvate geoloogiliste struktuuride puudumine.

Nafta tekkeprotsess on miljoneid aastaid vältav geokeemiline protsess, mis saab alguse orgaanilisest ainest. "Nafta lähteaineks on orgaaniline aine, mis koos setetega on mattunud maapõue. Reeglina on see mereline, st pärineb merelistest setetest," selgitas Ainsaar. Kõige paremad lähtekivimid on orgaanikarikkad savid ehk mustad kildad. Seejuures pärineb orgaanika peamiselt vetikatest ja planktonist.

Väga suur osa, kui mitte enamik maailma kergesti kättesaadavast naftast, pärineb orgaanikast, mis settis merepõhja dinosauruste ajastul. Dinosaurustest endist siiski naftat ei saanud. Sel ajal merepõhja langenud sauruselaibad mädanesid ära või muutusid teiste toidulauaks. "Kalad ja loomad ei moodusta säilinud orgaanilisest ainest isegi üht protsenti," kinnitas Ainsaar.

Kui sügavale mattunud orgaaniline aine kokku pressitakse, tekib sellest tihe orgaanilistest molekulidest koosnev aine, mida nimetatakse kerogeeniks. See on ühtlasi aluseks põlevkivile.

Otsustav tegur naftatekkel on aga temperatuur. Kui kerogeen satub maapõues piisavalt kõrge temperatuuri kätte, hakkavad selle keerulised orgaanilised ühendid lagunema lihtsamateks ja muutuvad vedelaks – tekibki nafta. "Kui kerogeen satub kõrgema temperatuuri kätte – mis ei pruugi olla tavamõistes eriti kõrge, vaid jääb vahemikku 50–150 °C, siis hakkab ta lagunema," selgitas Ainsaar.

Seda spetsiifilist sügavuse ja temperatuuri vahemikku nimetatakse naftaaknaks. Tavalise maakoore puhul tähendab see umbes kahe kuni nelja kilomeetrist sügavust.

Eesti probleem: liiga madal ja jahe

Just nn naftaakna puudumine on esimene põhjus, miks Eestis naftat tekkida ei saa. Leho Ainsaare sõnul on probleem Eesti settekivimite kattes, mis on nafta jaoks liiga õhuke. "Põhja-Eestis on see umbes 100–150 meetrit ja sealt edasi tuleb vastu kristalne alus – graniidid ja gneissid, kus orgaanilist ainet ei leidu. Lõuna-Eestis ulatub settekate maksimaalselt 500–700 meetrini, aga ka see ei ole piisav, et jõuda naftaaknasse," selgitas professor.

Potentsiaalne lähtematerjal on meil samas olemas. "Näiteks põhjarannikul paiknev diktüoneemakilt oleks väga hea lähtekivim naftale, kui see ainult oleks olnud õigetes tingimustes," märkis Ainsaar.

Statistiliselt on enamik ehk üle kahe kolmandiku maailma naftavarudest tekkinud mesosoikumis, vahemikus 200–250 miljonit aastat tagasi. Vanemad kivimid on sageli praeguseks juba lagunenud ja aurustunud. Uuemad pole veel naftat moodustada jõudnud.

Teine puudujääk: naftapüüniste puudumine

Naftateke sügaval maapõues on aga vaid osa loost. Kuna nii nafta kui ka tekkiv maagaas on veest kergemad, hakkavad need põhjavee survel mööda poorseid kivimikihte aeglaselt ülespoole liikuma. See liikumine võib kesta miljoneid aastaid.

Et nafta saaks koguneda maardlaks, vajab see naftapüünist ehk lõksu, mis takistab selle edasist liikumist. Sellisel püünisel on Ainsaare sõnul kaks tingimust. Esiteks peab poorset kivimikihti, näiteks liivakivi, katma tihe, vett ja naftat mitteläbilaskev kiht nagu savi. Teiseks peavad need kihid olema painutatud kupliks.

"Selleks, et nafta tõesti kuhugi koguneks, peavad kihid olema painutatud viisil, mis moodustab kupli – sellise geoloogilise struktuuri, kuhu nafta kinni jääb," selgitas Ainsaar. "Kui kihid on painutatud ülespoole, siis ei saa nafta enam liikuda üles, paremale ega vasakule."

Professor lisas, et sellistesse püünistesse kogunenud nafta on sageli tugeva surve all, kuna alt surub peale põhjavesi ja pealt rasked kivimikihid. "Kui siis auk teha, võib juhtuda, et surve on suurem kui pinnase survejõud ja nafta purskub maa seest välja – nagu me filmideski näeme. See on täiesti reaalne olukord," kirjeldas Ainsaar.

See ongi teine põhjus, miks pole Eestis naftat, isegi kui see näiteks Leedust või Läänemere alt siia liiguks. "Eestis ei ole naftapüüniseid. Meie geoloogia on liiga lihtne – kihid on kergelt kaldu lõuna poole ja pole vajalikke kurdusid, kuhu nafta kinni jääks," nentis professor.

Märgid minevikust

Kuigi tööstuslikke varusid Eestis pole, on siit leitud märke kunagisest nafta liikumisest. Ainsaare sõnul on näiteks Hiiumaal asuv Kärdla meteoriidikraater "ilus kuplikujuline moodustis", mis meteoriiditabamuse järel tekkinud vallide tõttu oleks teoreetiliselt võinud püünisena toimida.

"Seal on leitud asfaldi jälgi ja asfalt on nafta viimane fraktsioon, mis ei aurustu. See on tõenäoliselt Kuramaalt pärit nafta, mis on siia liikunud ja millest natuke on Eestisse alles jäänud," sõnas ta. Professor lisas, et need kogused ei ole märkimisväärsed.

Samas on Eestist leitud gaasi. Kuigi enamik maagaasist tekib sarnaselt naftale kõrgel temperatuuril orgaanika lagunemisel, on Eestist leitud gaas teist tüüpi.

"Eestis on teada juhtumeid, kus on tegemist biogeense ehk bakteriaalse gaasiga. Näiteks Keri saarel on leitud gaasilekkeid," selgitas Ainsaar. Seal tekkis gaas orgaanika lagunemisel bakteriaalse tegevuse tulemusena madalal sügavusel. "Põhimõtteliselt on tegemist sama mehhanismiga, mille alusel toodetakse biogaasi prügimägedel," sõnas ta.