Uuringu autorid leidsid, et prügisaares hulpivatest suurtest plasttükkidest pärineb suisa 86 protsenti kalalaevadelt. Need esemed kas hüljati, kaotati või visati lihtsalt prügina merre. Leid läheb uurijate sõnul kõhutundega vastuollu, sest enamik ookeanis leiduvat plasti jõuab merre jõgede kaudu, vahendab Nature News.

Uuringu autori ja Rotterdamis asuva Ocean Cleanup mittetulundusorganisatsiooni teaduri Matthias Eggeri sõnul tuleb Vaikse ookeani põhjaosa prügisaare päritolu uue leiu valguses ümber mõtestada. Samas võib uus teadmine aidata tema sõnul tulevikus paremini ookeanisaastet ohjata.

Meretäis plasti

Saastunud mereala avastas 1997. aastal ühe Havai saarestikust Californiasse teel oleva laeva meeskond. Nad märkasid, et üks inimasustusest kaugele jääv ookeanilapp on plastprahti täis.

Plast koguneb seal keerise moodustavate ookeanihoovuste keskmesse ja moodustab nii-öelda prügisaare. Mõnede uurijate hinnangul hulbib saares umbes 1,8 triljonit plastiosakest. Mõnikord võivad merekilpkonnad ja teised loomad neid toidu pähe alla neelata või prahi sisse kinni jääda.

Aastal 2018 tehtud uuring näitas, et ligi pool saare prahist moodustavad kalavõrgud. Võrgud pärinesid ilmselgelt kalalaevadelt, aga töörühm ei suutnud toona tuvastada ülejäänud plasti päritolu. 

Nii kogus Ocean Cleanup 2019. aastal saarest prooviks üle 6000 hulpiva plasteseme, mis kaalusid ühtekokku 547 kilogrammi. Plastesemetele trükitud kirjade ja logode põhjal püüdsid uurijad mõista, kust praht pärineb. 

Töörühm tegi kindlaks kümnete esimete tootmise aja. Muu hulgas hulpis meres näiteks üks 1966. aastal toodetud poi. Ühtlasi õnnestus teadlastel välja selgitada, kus piirkonnast pärinesid 232 plasteset.

Kolmandik tuvastatud prahist pärines Jaapanist – osaliselt ilmselt riiki 2011. aastal tabanud tsunami tõttu. Ülejäänu jagunes eeskätt Taiwani, USA, Lõuna-Korea ning Mandri-Hiina, Hong Kongi ja Macau vahel.

Uurijate sõnul on märkimisväärne, et Hiina kõrvale jättes puudus uuritud prahi hulgas plast nendest riikidest, millest voolavad läbi sellega tugevasti saastunud jõed. Matthias Eggeri sõnul oli leid üllatav, sest seni peeti jõgesid ookeaniplasti peamiseks allikaks. Selgus aga, et lõviosa prügisaare plastist heideti merre laevade pardalt.

Eggeri sõnul viitab see, et sisemaalt tulnud plast kipub kuhjuma rannikualadele. Samal ajal on merel hüljatud plastil suurem võimalus prahisaarena ookeani kuhjuda. 

Uue uuringu tulemused ja teadmine, et suur osa prahist moodustab kalapüügivarustus, viitavad üheskoos, et Vaikse ookeani põhjaosa prügisaare peamine allikas on eelnimetatud viie riigi kalandussektor.

Uuringuga mitte seotud 5 Gyres'i instituudi teadusdirektori Lisa Erdle sõnul aitab teadmine plasti kuhjumise loogikast erinevates keskkondades teha paremaid poliitilisi otsuseid ja kavandada ookeani koristamise taktikaid. Näiteks saaks tema sõnul panna kalavõrkude külge jälgimisseadmeid.

Uuringu tulemustest võib kasu olla ka ÜRO plastireostuse leppe kujundamisel, mille teemal käivad läbirääkimised Eggeri sõnul juba tänavu märtsist. Veel otsesemalt rõhutavad leiud aga tema sõnul, et prügisaarte ajaloo prügikasti lennutamise võti on kalastuse ja kalakasvatuse käes.

Uuring ilmus ajakirjas Scientific Reports.