Klubi Tartu Maraton tegevjuht Indrek Kelk ja Eesti Maaülikooli keskkonnaõppejõud Peep Mardiste leidsid Vikerraadio saates "Teise mätta otsast", et kõige hea juures, mis spordiga kaasneb, ei saa kõrvale vaadata keskkonnamõjudest. Teisalt tõi Mardiste välja, et keskkonnamõju on kogu inimelul. "Ükskõik mis me teeme: näiteks hommikul tõuseme voodist üles, paneme kohviaparaadi tiksuma või lähme duši alla – igal liigutusel on keskkonnamõju," selgitas ta ja lisas, et nii ei saa sportki olla täitsa keskkonnamõjuta. 

Kelk nõustus ja lisas, et murekoht on inimeste tegevuse mastaap. "Inimlooma on maakera peale saanud liiga palju ja meie tegevusest tulenev mõju loodusele on selline, kus loodus enam ei pruugi ise n-ö haavade parandamisega hakkama saada," ütles ta.

Suurvõistlused versus rahvasport

Saatekülalistel puudus statistiline alus, et võrrelda, kas suurema keskkonnamõjuga on rahvasport või tippvõistlused. Indrek Kelk leidis siiski, et suurvõistlused on oma olemuselt kulukamad. "Kõrvaltvaatajana pigem arvaks, et suurvõistlused, mis vajavad suuri rajatisi, on suurema hetkelise jalajäljega kindlasti," hindas Kelk. 

Ta lisas, et rahvaspordiüritused toimuvad enamasti olemasolevas keskkonnas ega vaja mega-ehitisi. Samas möönis Kelk, et rahvaspordiüritusi toimub rohkem ja nende väikestest kildudest kokku pandav jalajälg võib tervikuna osutuda suuremaks.

Peep Mardiste sõnul sõltub kõik mastaabist. Ta tõi võrdluseks New Yorgi maratoni ja kohaliku liiga jalgpallimatši. Kuigi viimane toimub staadionil, mille ehitamiseks on kulunud ressurssi, lendab rahvamaratonile kohale tuhandeid jooksjaid, mis tekitab automaatselt suure jalajälje. Nii võib võistlussport hõlpsasti olla rahvaspordist väiksema mõjuga. 

Teisalt, Mardiste rääkis ka 2022. aasta jalgpalli MM-ist Kataris, mille tarbeks ehitati hulk täiesti uusi staadioneid, mis peale toonast suurvõistlust suure tõenäosusega enam nii suurt kasutust ei leia. Tema hinnangul on kõige väiksema jalajäljega spordialad need, mis toimuvad värskes õhus ja olemasoleval taristul: näiteks avaveeujumine või jooks mägiradadel.

Autoga terviserajale

Eksperdid olid ühel meelel, et spordi keskkonnajalajälge mõjutab sportijate varustusest või võistluste käigus tekkivast prügist enam logistika ja taristu. "Ma arvan, kui me võtame spordisaalid või suured üritused, siis tegelikult kõige suurem keskkonnajalajälg on transpordil," ütles Peep Mardiste.

Eriti paisutab jalajälge see, kui liigutakse fossiilsete kütuste toel. Mardiste sõnul on mõju mõttes väga erinev, kas inimene pääseb terviserajale kodu lähedalt või peab sinna autoga sõitma. Rahvaspordivõistluste kontekstis tõi ta positiivse näitena Tartu maratoni bussikorralduse, mis on tema hinnangul väga mõistlik lahendus, vältimaks tuhandete autode liikumist.

Teine suur kuluallikas on spordibaaside energiatarbimine. Mardiste viitas viie aasta tagusele kultuuriministeeriumi küsitlusele spordibaaside seas. "[Selgus, et] kaks kolmandikku keskkonnakulust oli elekter," märkis ta. Peamiselt kulus elektrit hoonete kütmisele ja valgustamisele.

Sellega seoses arutlesid külalised ka spordihoonete arhitektuuri üle, kus disain on funktsionaalsuse varjutanud. "On lastud projekteerijatel n-ö hullata ja imeägedaid klaasfassaadidega spordisaale teha, aga siis selgub võrkpallimängul, et päike paistab silma. Seega funktsionaalsus ja disain ei klapi omavahel üldse kokku," kirjeldas Kelk.

Mardiste hinnangul määrab disaini asukoht: kui Otepääl või Eesti Maaülikooli juures on esteetika oluline, siis linnast väljas asuv tennisehall võib olla ka lihtsalt funktsionaalne, plekist ja akendeta. Ta rõhutas, et õues sportimise võimaluste loomine on nii tervisele kui ka keskkonnale kõige mõistlikum. Samuti kritiseeris ta olukorda, kus maksumaksja raha eest koolide juurde rajatud spordiväljakud peale tunde lukku pannakse ja kulutatud ressurss nii jõude seisab.

Medaliga või medalita?

Kuigi transport ja energia on spordivõistluste jalajälje suurimad mõjutajad, tekitavad korraldajatele peavalu osalejatele mõeldud medalid ja meened. "Vastutustundlikul korraldajal tilgub alati süda päris tõsiselt verd, kui jälle mitmed sajad kilod [medaleid] kusagilt Hiinamaalt kohale tuleb tuua," tunnistas Indrek Kelk.

Samas on medalid oluline motivaator. Kelk kirjeldas paradoksaalset olukorda ühes arutelupaneelis, kus laval jõuti järeldusele, et medal on pigem saatanast, aga publik arvas sootuks teisiti. "Kui moderaator palus auditooriumil tõsta käed, et kelle jaoks on ülimalt oluline Tartu maratoni lõpus medal kaela saada, siis saalist, ma arvan, 90 protsenti tõstsid käe, et nad ei tahaks sellest medalist loobuda," meenutas ta. Kelgu sõnul on tegu kompromissiga, kus eesmärk ehk inimeste liigutamine ja tervise parandamine pühitseb abinõu.

Tartu maratoni korraldajad on kaalunud ka registreerimisel põhinevat medalitellimust, kuid on sellest loobunud. Kelk selgitas, et finišijärgne emotsioon on võimas. "Teistele pannakse medal kaela ja mina siis olen, nagu vaene sugulane, ilma. See hüljatuse tunne tekitab pettunud oleku, mida me jälle ei tahaks esile kutsuda," arutles ta.

Peep Mardiste nõustus motivaatori olulisusega, kuid tunnistas, et tema enda sahtlipõhjad on medaleid täis ja ega neist kuidagi kasu ei ole. Ta pakkus, et ehk ei peaks medalit automaatselt kaela panema, vaid pakkuma seda osalejatele soovi korral variandina.

Kordusnõu võib osutuda rohepesuks

Indrek Kelk märkis, et Tartu Maratoni keskkonnasõbralikkus ei ole uus nähtus, vaid ulatub aastakümnete taha ning on lähtunud nn tervest talupojamõistusest ja piiratud finantsvõimekusest. Selmet toota ühekordseid reklaame, on klubi kasutanud samu plastikust aluseid ja viitasid paarkümmend aastat, vahetades vaid kleebiseid.

Samas tõi Kelk esile roheliste lahenduste logistilisi paradokse, näiteks korduvkasutatavad nõud. Ta selgitas, et kui varem mahtus 5000 jooksja topsikogus ühele euroalusele, siis nüüd on plastiknõude maht 12 alust. "Need tuuakse Tallinnast ja viiakse Tallinnasse tagasi. Tartus või Lõuna-Eestis pesuvõimalust ei ole," kirjeldas Kelk. Tema hinnangul ei tundu selline lahendus ei mõistlik ega keskkonnahoidlik.

Peep Mardiste nõustus, et hinnata ei tohiks ainult ühte keskkonnamõju etappi. "Kui me ürituse, asutuse või kelle iganes keskkonnajalajälge mõõdame, peakski terve elutsükli läbi käima," rõhutas ta. Mardiste märkis, et spordiürituste keskkonnateadlikkus on maailmas suhteliselt uus nähtus. 

Ta tõi välja kolm erinevat olümpiat. Kui 1994. aasta Lillehammeri taliolümpial nägi ta ise lähedalt, kuidas norrakad juba siis väga eeskujulikult jäätmemajandust, toitlustust ja transporti korraldasid, siis 2000. aasta Sydney mängud tituleerisid end ise esimesteks rohelisteks olümpiamängudeks. Seevastu 2012. aasta Londoni mängud taotlesid sõltumatu ISO keskkonnasertifikaadi. Kelk aga rääkis, et on vaimustuses sellest, kuidas 2024. aasta Pariisi olümpiamängudel kasutati oskuslikult olemasolevat taristut ja valati suhteliselt vähe uut betooni.

Kliimamuutus ohustab suusatalvi 

Lisaks spordi keskkonnamõjule rääkisid saatekülalised ka vastupidisest: kuidas keskkond ja kliimamuutused mõjutavad sporti. Indrek Kelk tõdes novembrikuisele soojale ilmale viidates, et suusahooaeg on ohus. "Väga selgelt on lumeperiood palju lühemaks jäänud, kui ta oli 20–30 aastat tagasi," osutas ta.

Peep Mardiste sõnul on kliimamuutuste tõttu hakatud näiteks tennises kasutama jahutamispause. Suusatamise teemat nimetas ta aga kliimamuutuste valguses valusaks. Ta selgitas, et erinevalt mäesuusatamisest ei ole Tartu maratoni 64 kilomeetri pikkuse raja katmine kunstlumega võimalik, sest kulu oleks nii keskkonnale kui ka rahaliselt liiga suur. "Ma ei ole sugugi kindel, et minu lapselapsed näevad sellist üritust nagu Tartu maraton," sõnas Mardiste.

Omaette murekoht on ka õhu- ja veereostus. Kui näiteks 2024. aasta Pariisi olümpia jaoks tehti pingutusi Seine'i jõe puhastamiseks, siis Kelk seadis selle kiirprojekti mõistlikkuse kahtluse alla. "Võib-olla pika vinnaga [puhastamine] vähe säästlikumal moel oleks olnud keskkonnasõbralikum," arutles ta.

Raha saavad kaugelt tulnud väliskülalistega üritused

Tulevikku vaadates leidis Peep Mardiste, et ürituste korraldajatel ei ole valikuid ja keskkonnaga arvestamine muutub rangemaks. Ta ennustas, et avaliku sektori rahastuse saamiseks võib keskkonnasertifikaat tulevikus muutuda üritustele kohustuslikuks.

Indrek Kelk aga tõdes, et sellised nõuded on juba praegu rahastustaotlustes sees, kuigi pinnapealsetena. "Pigem on kurb, et need on nii naeruväärselt lihtsad asjad, mida me oleme 30 aastat teinud," tõdes Kelk. Näiteks on Tartu Maraton juba lähtunud nõudest taaskasutada kaelapaelu või vähendada paberitarbimist.

Suurima probleemina tõi Kelk välja Eesti riigi rahastusmudelite paradoksi. Ühest küljest nõuab riik keskkonnasõbralikku korraldust. "Teisalt, täna ainuke mõjuva suurusega riigi rahalise toetuse saamine rahvussporti ürituse korraldamiseks on seotud ainult välisosalejate siia toomisega ehk transpordijalajälje meeletu suurendamisega," rääkis Kelk.

Lõpetuseks kutsusid eksperdid sportijaid üles vähendama oma transpordijalajälge. "Proovime vähendada autode hulka Elva metsas: tulge Tartu Maratoni üritustele näiteks meie pakutud ühisranspordiga või jagage sõpradega autot," soovitas Kelk. Mardiste aga ütles, et autoga trennisaali sõitmise ja lindil jooksmise asemel on hea võimalusel kodus tossud jalga tõmmata ja kohe koduukse juurest jooksma hakata.