Kui kaks või enam inimest kokku saavad, läheb enamasti millegi koos söömiseks-joomiseks. "Inimesed on ju ajast-aega kogunenud ühiselt toitu või jooki jagama. Seda mitte üksnes bioloogilisest vajadusest kõhtu täita, aga just kultuuriliste või sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks," põhjendas Kannike Vikerraadio saates "Teise mätta otsast". Nii peeti juba esiajal rituaalseid ühissööminguid seoses usukommete ja ohverdamistega. Keskajal kinnitati Kannikese sõnul ühissöömingutega ka lepinguid ja kinnistati kuulumist samasse rühma.

Vainik nõustus, et toidu jagamine on inimesele loomulik käitumine, millel võis esialgu olla strateegilisi põhjuseid. "Olime kütid ja korilased ning alati ei õnnestunud kõigil toitu saada. Siis oli hästi oluline, et seltskond, kes koos elab, külaühiskond näiteks, jagab omavahel toitu," selgitas ta. Vastastikkusust ja võimusuhteid võib aimata ühissöömingutel veel tänapäevalgi, sest isegi külluslikus lauas vaatavad inimesed esmalt ringi, kas teised juba hakkasid sööma või mitte. "See, mida teised teevad toidulauas, on meile väga oluline," tõdes Vainik.

Konverentsile minnakse õhtusöögi pärast

Söök ja jook ei puudu ärilõunalt, vastuvõtult ega konverentsidelt. "Kindlasti sellelgi on sümboolne tähendus. See viitab soovile oma potentsiaalsele või juba eksisteerivale äripartnerile lugupidamist avaldada, suhelda temaga isiklikumalt, intiimsemalt," arutles Anu Kannike. Uku Vainiku sõnul on töö- ja ärilõunas külalislahkuse žest: "Kui koos midagi teha, siis tekib meie-tunne, et teeme koos midagi. Muu hulgas sööme koos midagi."

Vastuvõtt on Vainiku hinnangul diplomaatias kinnistunud ja väga tõhus ärilõuna vorm. "Ühe ürituse raames saad intensiivselt suhteid sõlmida paljude erinevate inimestega. Seal liigub informatsioon, mida sa n-ö imed väga intensiivselt seal suupiste või veiniklaasi kõrval," piltlikustas ta. Samal põhimõttel toimivad tema sõnul konverentside õhtusöögid, kus uute tutvuste sõlmimine on päeval ettekande pidamisest olulisemgi.

Kehamassiindeksi aastaring

Anu Kannikese sõnul on Eesti inimeste soovi oma külalisi võõrustada tugevasti mõjutanud baltisaksa külalislahkuse kultuur. Ajalooallikatest on teada, et 18. ja 19. sajandil olid mõisates lauad pidevalt lookas. "Külla mindi pikaks ajaks. Pakuti kõikvõimalikke toite ja jooke. Söögikordade vahel olid veel suupisted ja eelroad. Ma kahtlustan, et ka napside lembus on sealt pärit," märkis etnoloog. Uku Vainiku sõnul on paljudes kultuurides teada toiduga liialdamise kombeid. "Liialdamine on sümbol, et hoolin sinust nii palju, et pakun üle," sõnas ta.

Toiduga liialdamine kajastub ka sööjate figuuris. Vainik meenutas üht Geenivaramu uuringut, kus vaadati Eesti inimeste kehamassiindeksit (KMI) läbi aasta. "Ilmselgelt on näha, et talvel on Eesti inimesed paksemad kui suvel. Võib-olla transpordiettevõtetele on ka see huvitav info," osutas ta. Jõulude ajal läheb eestlaste KMI üles ja siis langeb. Vastlapäeva ja vabariigi aastapäeva paiku kerkib see taas ja märtsis langeb järsult. Lihavõtetel tõuseb KMI uuesti ning suvel võbeleb üles-alla, et jõulude ajal taas tõusta.

Aeg-ajalt võib inimene ikka Vainiku sõnul endale pidulauas rasvasemat toitu lubada. "Oht on just see, kui tähistamine jääbki pidevaks tähistamiseks. Iga nädal või päev paneme endale pidusöögi lauale. Siis see pole õige. Meie keha ei kannata lihtsalt seda välja," selgitas ta.

Pühademenüü on püsivam

Igal tähtpäeval söövad inimesed kindlaid toite, sest ajalooliselt sõltus, mis oli parasjagu loodusest kättesaadav. "Ajaloos tähtpäevade toidud on tunduvalt püsivamad ja traditsioonilisemad kui argipäevade toidud," märkis Anu Kannike. Nii troonivad argiste kulleritoitude statistika edetabelis hamburger, friikartulid ja pitsa, ent jõulude ajal mitte. "Kipub olema ikkagi vana hea seapraad ja hapukapsas laual, sest see korduvus annab vist mingisuguse turvatunde," arutles etnoloog.

Eesti jõululaud on hakanud tema sõnul muutuma just viimasel paarikümnel aastal. Sisse on tulnud põlvkondlikud muutused: nooremad inimesed on avatud maailma köögi trendidele, näiteks taimetoitlusele. "Peresiseselt ikkagi minu meelest leitakse hästi kompromisse. Kui kujutame ette jõululauda, siis lihtsalt on laual erinevad toidud. Vanaema, kui ta teab, et lapselaps on taimetoitlane – ta lihtsalt teeb seda kapsast ilma searasvata," kirjeldas Kannike.

Pidulauda istudes võiks tänapäeva inimene etnoloogi sõnul mõelda, miks ta üht või teist toitu tõstab, kuidas näiteks tema vanaema seda tegi ja kuidas tema füüsiline koormus erineb taluajal rasket tööd teinud esivanemate omast. "Kui peolauda kujundada, siis võib-olla võiks olla vähem asju korraga laual," soovitas ka Uku Vainik. Kui laual on palju erinevaid toite, tahab inimene kõike proovida ja sööb üle. Vähemate valikutega läheks suurem rõhk naudingule. "Kindlasti arvan, et naudingud peavad alles jääma, aga need võiks olla pisikesed, mitte suured ampsud," sõnas Vainik.