Eesti Rahva Muuseumi vanemteadur Anu Kannike rääkis, et Eesti traditsioonilise toidukultuuri alus on teraviljatoidud. Odrapuder, kakk ja hiljem rukis on olnud põlvkondade vältel igapäevased, kuid ka pidulikud toidud.

"Rukkileib pole olnud pelgalt toit, vaid ka sümbol, mille ümber on kujunenud ulatuslik kombestik. Sama tähtis oli kala, eriti soolasilk, mis kuulus igasse perre ja mida vahetati sisemaal vilja vastu," ütles ta Vikerraadio saates "Huvitaja".

Eesti köök on ajas mitmel korral järsult muutunud. 13. sajandil tõi Saksa vallutus uusi maitseid, tehnoloogiaid ja kokandustermineid. 19. sajandi lõpp oli aga murranguline seetõttu, et talumajadesse tulid pliidid. "See muutis toidusedeli vaheldusrikkamaks, sest enam ei tehtud ainult suures pajas mitmeks päevaks toitu, vaid iga päev võis praadida muna või pannkooki," selgitas Kannike. Samal ajal võeti omaks ka kartul, millest sai üks armastatumaid toiduaineid.

Tööstuse ja kaubanduse areng tõi kaasa ka uue ostukultuuri. Kui varem käidi turul kord nädalas, siis 19. sajandi lõpus muutus tavapäraseks iga päev toidu ostmine.

Kui mõelda, mis on traditsioonilised Eesti road, siis ilmselt tuleb esmalt mõtteisse ikkagi verivorst, hapukapsas ja sealiha. Need on Kannikese sõnul küll armastatud road, aga neid ei saa pidada ainulaadselt Eesti roogadeks, sest näiteks verivorst on levinud kogu Euroopas. Tõeliselt omapäraseks peab Kannike aga kama, mis on tuntud vaid Eestis, Lätis ja vähesel määral Venemaal. Samuti on Eestis piirkondlikke toite, näiteks sõir Setumaal ja Võrumaal.

Mis rooga keegi veidraks peab, sõltub Kannikese sõnul palju ajast ning vaataja pilgust. "Baltisaksa mälestustes nimetati näiteks rukkileiba või kaerakilet imelikuks ja porilaadseks. Samas eestlastele endile olid need tavalised ja maitsvad," ütles ta. Tema enda vanaema tegi kaerakilet suure heameelega, kuid lapselapsele tundus see toona kaunis jube. Kannike tõi võrdluse, et 19. sajandi talupoeg oleks samamoodi vaadanud tänapäeva kartulisalatit kui veidrust.

Enne külmikuid olid peamised säilitamisviisid kuivatamine ja soolamine. Kuivatati kala, liha, marju ja seeni. "Sool oli üks väheseid kättesaadavaid maitseaineid ning liha pidi soolas püsima kevadeni," rääkis Kannike. Magusate hoidiste valmistamine muutus tavaliseks alles 20. sajandil, kui suhkur muutus taskukohasemaks.