Eesti inimesed olid 19. sajandi lõpukümnenditel lõviosas talupojad ja nende toidulaual oli valdav taimne toit, seda aga mitte elulaadi, vaid paratamatuse tõttu. "Domineeris rukkileib, kartul, teraviljapudrud. Liha oli pigem pidupäevatoit, mida argipäeval võeti lisaks jaopärast, kui seda juhtus olema," ütles uurimuse üks autoritest, Eesti Rahva Muuseumi vanemteadur Anu Kannike.

Sigu ja lehmi leidus siiski paljudel ja ühes keskmises talus peeti normaalseks, et sügisel soolati sealiha tünnidesse. "Lihast jätkus varakevadeni, kui seda tarbiti põhitoidule lisaks. Loomaliha söömise harjumust eriti ei olnud. Kanu kasvatati pigem munade saamiseks, kanaliha söömine meie talurahval kombeks ei olnud," rääkis Kannike.

Talurahva mälus oli ka 1869. aastal lõppenud näljahäda. "Sajandi lõpupoole seoses kartuli laiema levikuga näljahädad küll kadusid, kuid toiduküllusest ja mitmekesisusest ei saanud olla juttu. Aiandust eestlased veel väga ei harrastanud, see hakkas kanda kinnitama alles sajandivahetuse paiku. Köögiviljade mitmekesisust, puuviljaaiandust ja marjandust 1870–1880. aastatel veel eriti ei olnud," rääkis Kannike.

Liha seostus kõrgema sotsiaalse staatuse, jõukuse ja luksuslikuma elustiiliga, aga ka füüsilise tugevusega. "Kuna talupoegadel liha nappis, siis oli selge, miks moodsa taimetoitluse ideid esialgu väga innukalt vastu ei võetud," märkis Kannike.

Taimetoiduliikumise esiletõus

Varase taimetoidu liikumise eestvedajad rõhutasid, et taimetoitlus aitab võidelda alkoholismiga. "19. sajandi lõpukümnenditel olid karskusseltsid väga populaarsed. See oli ka üks pinnas, mille kaudu taimetoidu ideed laiemate hulkadeni jõudsid. See mõte, et loomade tapmine on ebamoraalne, ühele tõsisele eesti talumehele suurt muljet ei avaldanud," märkis Kannike.

Ülemöödunud sajandi lõpupoole ilmusid esimesed taimetoitlust tutvustavad ja propageerivad artikliseeriad, näiteks kirjamees Jaak Järve sulest. Esimesed pikemad käsitlused ilmusid 20. sajandi esimesel kümnendil, kui näiteks aiandusekspert Jaan Spuhl-Rotalia tõlkis aastal 1905 inglise keelest taimetoitluse käsiraamatu.

Märgiliseks osutus aasta 1911, sest siis ilmus tuntud Taani arsti Mikkel Hindhede taimetoiduraamat. Samal aastal ilmus ka Soomes aiandust õppinud Marie Sapase taimetoidu kokaraamat. "Siit alates hakatakse taimetoidu ideed laiemalt tunnustama," märkis Kannike.

Mõõdukas ja praktiline taimetoitlus

Taimetoidu propageerimise käigus kritiseerisid haritlased lihtrahva toitumistavasid. "Heideti ette, et süüakse liiga ühekülgselt. Samuti tauniti seda, et inimesed söövad liiga palju õhtuti. Vastukaaluks soovitati lisaks kartulile ja kapsale kasvatada teisi köögi- ja puuvilju. Toonitati mõõdukat taimetoitlust, mis eeldab toidulaua mitmekesistamist, mitte lihast loobumist," rääkis Kannike.

Kuigi traditsiooniline talupojaköök ei vasta tingimata tänapäevastele standarditele, ei tuleks seda siiski peljata või alahinnata. "Näiteks täisterapudrud on väga vitamiini- ja mineraalirikkad. Samuti tuleks meeles pidada, et taluühiskonnas oli magusa tarbimine piiratud, seda ennekõike sellepärast, et suhkur oli lihtsalt väga kallis. Talupoegade terviseprobleemid 19. sajandi lõpupoolel tulenesid pigem nakkushaigustest kui ebatervislikust toidust," märkis Kannike.

Esimene maailmasõda tõi kaasa toidupuuduse ja taimetoiduga seotud ideed saavutasid järjest rohkem kõlapinda. 1916. aastal keelati neljal päeval nädalas lihasaaduste tarbimine ja müümine, mis tähendas, et tuli rohkem taimetoitu kasutada. "Siis oli tänuväärt, kui eksperdid pakkusid välja retsepte näiteks selle kohta, kuidas teha valejänest tatrast ja peedist või võltsliharulle kapsast ja riisist," rääkis Kannike.

Vanemteadur lisas, et taimetoidu eelistamist seostati rohkem praktiliste kui eetiliste eesmärkidega. "Samas 1920. aastate alguses rajati Tartus ka taimetoitlaste ühing, mis jäi küll üpris väikseks, aga nemad võtsid oma ridadesse ainult neid inimesi, kes olid loomade tapmise vastu. Samal ajal aina enam kõlapinda leidnud kodumajandusõpetajate suund oli pragmaatilisem, kes loomakaitsest enam rõhutasid tervist ja majanduslikku kokkuhoidu," arutles Kannike.

Haritud naiste roll ja teaduse autoriteet

Seejuures olid taimetoiduga seotud ideede levitamise eesotsas enamasti naised, kellest paljud olid õppinud Soome ja Rootsi kodumajanduskoolides, kus nad olid omandanud oskuse taimetoitu kõrgelt hinnata.

Taimetoitluse levimisele aitasid 1920. aastatel kaasa kodumajanduskoolide rajamine ja perenaiste toiduvalmistamise kursused, kus õpetati naistele, kui hea ja kasulik on teha näiteks köögivilja- või marjahoidiseid.

Olulised kodumajandusõpetajad oli näiteks Hilda Ottenson ja Elisabeth Sild. "Peaaegu kõik kodumajanduseksperdid pooldasid mõistlikku ja mõõdukat taimetoidu söömist, kuigi leidus ka neid, kes pooldasid radikaalsemat taimetoitlust, isegi toortoitumist. Viimased olid enamasti mehed, kellel oli kristlik taust," lisas Kannike.

Samuti rõhutati just naise rolli ja vastutust pere tervise eest seismisel, näiteks kirjutati, et naine on kodu tervishoiuminister. Lisaks oli oluline, et taimetoitlus pidi põhinema teaduslikul alusel, mida näitas ka asjaolu, et seda propageerisid juhtivad arstid, teiste hulgas näiteks hiljem nõukogude ajal hügieeniprofessorina töötanud Mihkel Kask ja lastearst Olga Madisson.

"Kolmekümnendate teisel poolel tegid kodumajanduseksperdid koostööd Tartu Ülikooli teadlastega, kes analüüsisid kodumaised marju ja puuvilju, leides, et need on rikkaliku vitamiinisisaldusega. Teaduse autoriteet oli väga oluline," märkis Kannike.

Üldine vastuvõtt siiski leige

Vanemteaduri sõnul võeti tervikuna taimetoidu propageerimine vastu pigem pikkamisi ja pikaldaselt, kohati ka tõrksalt: "Maakondlikud tervishoiu-uuringud näitasid, et maal jäi toitumine vägagi konservatiivseks, eelistati kartulit, sousti, seapekki, leiba ja kapsast. Teisi juurvilju ja marju oli võrdlemisi vähe."

Nooremad ja kõrgemalt haritud inimesed olid seejuures avatumalt meelestatud. "Linnades oli seis soodsam, näiteks Tallinnas ja Tartu söögimajade menüüs olid ka taimetoitlaste toidud. Ideid aitasid muu hulgas levitada perenaiste seltside korraldatud toiduvõistlused, kus tunnustati teadlikke ja moodsaid toiduvalmistajaid," rääkis Kannike.

Anu Kannike ja Ester Bardone kirjutavad eesti taimetoitluse ajaloost ajakirjas Baltic Worlds. Eesti keeles on autorid sama teemat tutvustanud ajakirjas Tuna.