Kuidas vanal ajal ilma kella ja kalendrita teati, millal pööripäevad on?

Miks kujutleme jõuluvana puna-valgena?
Millal asendus jõulusokk jõuluvanaga?
Kuidas mõjub jõuluvana amet tema tervisele?

Kuidas rääkida lastele päkapikkudest?
Milline on päkapikkude roll laste väärtuskasvatuses?

Mis soost oli põhjapõder Rudolf?
Mitu kilo jõulukinke jaksab põhjapõder vedada?

Millal hakati kuuski tuppa tooma?

Kuidas jõuluõhtul mõistlikus koguses süüa?
Kas hõõgveini aurudest võib purju jääda ja kas kuumutades saab hõõgveini teha alkoholivabaks?
Mida teeb jõulusöök lemmikloomadele?
Kuidas mõjutavad jõuluaegne söök ja lähisuhted mikrobiootat?

Mis on jõulustress?
Kuidas poed inimesi ebavajalikke asju ostma ajavad?
Miks jõululaulud kummitavad?
Kuidas pühade ajal paremini välja puhata?

Kuidas vanal ajal ilma kella ja kalendrita teati, millal pööripäevad on?
Laurits Leedjärv, Tartu observatooriumi kaksiktähtede kaasprofessor

Mida kaugemale ajas tagasi, seda vähem oluline oli täpse kellaaja ja kuupäeva teadmine. Küllap ikka leidus ärksamaid inimesi, kes taevaseid asju jälgisid. Eks need tähelepanekud ja infokillud levisid suust suhu ja olid üldse argiteadmiste osa. Ajaarvamiseks kasutati sageli kuukalendrit, mis aitas paremini arvestada nädalaid ja kuid. 

Väga ammustel aegadel on meie kandis talvise pööripäeva aega määratud ka Linnutee järgi. Kui see on taevas kõige kõrgemal, on taliharjapäev. Praegu on see 14. jaanuaril, aga umbes 3000 aastat tagasi langes see haripunkt talvise pööripäeva kanti. Taevapilt muutub tuhandete aastate jooksul maakera pöörlemistelje pretsessiooni ehk suunamuutuse tõttu.

Trükitud kalendrite ajastu algas Eestis 18. sajandil. Ega need muidugi kohe igasse talusse jõudnud, aga eks lihtrahvas sai infot sealt, kust muudegi oluliste asjade kohta – peamiselt kirikust ja mõisast, võib-olla ka kõrtsist. 19. sajandil said kalendrid üldlevinuks, aga muidugi jälgiti endiselt ka taevast ja loodust. Lõpuks polnud ju eriti tähtis, millal päike mingi kujuteldava astronoomilise punkti läbib, vaid loodus ja ilm. Ei tasu meilgi nuriseda, et talvisel pööripäeval või jõulude aja pole õiget talveilma. Nautigem seda, mida loodus pakub. 

Millal asendus jõulusokk jõuluvanaga?
Marju Kõivupuu, Tallinna Ülikooli vanemteadur

Jõuluvana või jõulutaat ei ole eesti laste kodudes just väga ammune külaline. Teada on, et arvatavasti päris esimene jõulutaat käis eesti lastel külas 1896. aastal Pärnumaal Audru-Malla koolimajas – seega 124 aastat tagasi. Kas see imelik "jõuluonu" ka lastele kingitusi tõi, seda me kahjuks ei tea. Kingitusi toov jõulumees sai saksa eeskujul Eestis laiemalt tuttavaks tõepoolest aga alles 19. sajandi lõpus. Ka sõna "jõulumees" on otsetõlge saksa keelest – Weinachtsmann.

Varem pandi kingitused kuuse alla või lauale. 1882. aastal said eesti lugejad näha, kuidas võiks senitundmatu tegelane, jõulumees, välja näha. Jakob Kõrv jutustas eesti keeles ümber Dickensi jõulujutu ja kuigi selles loos iseenesest jõuluvana ei mainitud, oli raamatukese kaanele tema pilt ära trükitud.

Kui keegi on juhtunud nägema Mark Soosaare filmi "Jõulud Vigalas", mis kajastab 1905. aasta traagilisi sündmusi Läänemaal, siis on seal episood, kuidas kunstnik Ants Laikmaa (Laipmann) teeb oma venna, Bernhard Laipmanni lastele jõuluvana ja toob kinke. Tolleaegne jõulumees meenutas välimuselt veel vägagi sellist metsikuvõitu tegelast, midagi näärisoku ja mardisandi vahepealset.

Päriselt kodunes jõuluvana Eestis 1920. aastateks. Kuigi praegu külastab jõuluvana riigikogu, siis juba noores Eesti Vabariigis kutsus jõuluvana poliitikategelasi korrale. Tollastest ajalehtedest võib leida pilapilte, kus jõuluvana teeb poliitikule kingitusi, või lugeda vesteid, kus jõulutaat oli sattunud kimbatusse, külastades ühe või teise partei kontorit. Päkapikud sugenesid Soome ja Rootsi eeskujul Eesti jõuluvana abilisteks 1930. aastatel.

20. sajandil kujunes välja ka jõuluvana nüüdisaegne väline kuju: valge habe, punane teravatipuline tutiga müts, punane kuub valgest karusnahast krae ja kätistega. Sellele kuvandile aitasid 1930. aastatel kaasa Coca-Cola reklaamid. Kunstnike Thomas Nasti, Haddon Sundblomi ja teiste looming toetas samuti meile tuttava jõuluvana visuaalse kuvandi kinnistumist.

Eestis olid veel 1970–1980-ndatel kodused nääri- või jõuluvanad nii mõnigi kord üsna metsiku välimusega, kes ajaksid tänastele lastele ehk natuke hirmugi naha alla. Julgematele tunduksid nad lihtsalt naljakad.

Kuidas mõjub jõuluvana amet tema tervisele?

Jõulumehel on ainulaadne töörütm, sest 364 päeva on aega olulist tööd ette valmistada ja üks päev ehk 24. detsember on tõsiselt töine päev. See võib meditsiiniajakirjas BMJ ilmunud analüüsi kohaselt tasakaalust välja viia töö ja eraelu.

Jõululaupäeval on jõuluvana töö märkimisväärne sellepoolest, et ta on pikalt ärkvel. Üle 18 tunni ärkvel püsimine viib aga inimese kognitiivsete funktsioonide halvenemiseni, mis on samaväärne, kui olla kerges alkoholijoobes.

Täielik müsteerium on see, kuidas jõuluvana ohutult töötada saab, arvestades, et mitmetes kodudes on tavapärane juua klaasike veni või lausa kanget alkoholi. Kindlasti tuleks juua vahele vett, sest nii füüsilist kui ka vaimset võimekust võib vähendada isegi tagasihoidlik vedelikupuudus. Lisaks on alkoholi tarvitamine tööajal väga ebaprofessionaalne.

Ajakirjas seisab, et jõuluvana võiks oma verbaalset sõnakasutust rohkem kontrollida. Näiteks jõuluvanale omane "ho ho ho" tähistab üldiselt tema naermist, kuid Oxfordi inglise keele sõnaraamatu kohaselt tähendab see väljend üllatust. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt väljendab sõna "Hoo" imestust, üllatust rõõmu ja uljust.

Kui jõuluvana teeb vea teenuse pakkumisel, on surve üsna suur, sest ootused temale on suured. Siiski on jõuluvanal aega terve aasta teha plaane "mis oleks kui" stsenaariumite jaoks. Nii ei pea jõuluvana kannatama ootamatute ehmatuste all. Siiski pole jõulumees eksimatu. Palju on näiteid jõulukaartidest, kus jõuluvana kaotab kontrolli ja kukub katuselt alla või jääb korstnasse kinni.

Jõuluvanale on kindlasti oluline saanide ja kottide ergonoomika, et põhjapõtrade ja oma meeskonna jõudlust optimeerida. Kott on tõenäoliselt tohutult raske, kuid jõulukaartidel kujutatud piltidelt pole märgata mingisuguseid tõendeid seljavigastuste kohta.

Milline on päkapikkude roll laste väärtuskasvatuses?
Anni Tamm, Tartu Ülikooli arengupsühholoogia

Väärtuste kujundamine on tõhusam, kui tegevus on järjepidev. Päkapikud teevad teatavasti kuu aega süstemaatilist ja eesmärgipärast tööd, jälgides ja suunates lapse käitumist. "Söö juurviljad ära, päkapikk piilub!" on näiteks väärtusalane sõnum tervisliku toitumise olulisusest.

Seesugustel väärtusalastel sõnumitel on tugevam mõju, kui lisaks järjepidevusele esineb koostöö erinevate sotsialiseerijate vahel. Näiteks on hea, kui lapsevanemad ja õpetajad lastes sarnaseid väärtusi arendavad.

Jõulude ajal tasub aga kampa võtta ka päkapikud – ema ja isa pole ainukesed, kes soovivad, et lapse tuba korras oleks, vaid ka päkapikud on seda meelt. Kuna väärtused on üsna abstraktsed, on hea just käitumuslikul tasandil neid lapsele selgitada. Päkapikkude sõnum, et "tuleb olla hea laps" on lastele lihtsamini mõistetav, kui see pisut konkreetsemalt sõnastada.

Milliseid väärtusi aga päkapikkude abil lastes arendatakse? Päkapikud võiksid eriti tugevalt kujundada neid väärtusi, mis motiveerivad meid toetama teiste inimeste heaolu ning käituma sotsiaalsete ootuste ja normide järgi. Sageli viidatakse päkapikkudele siis, kui laps ei käitu nii nagu sotsiaalsed reeglid ette näevad. "Päkapikk näeb, et sa ei kuula sõna" tüüpi ütlustega peegeldame kuulekuse ja konformsuse ehk püsivate isikuomaduste olulisust. 

Lisaks suunavad päkapikud lapsi olema teiste suhtes hoolivad, mudeldades ise säärast käitumist. Päkapikkude tegevust võib ju mõtestada ka kui üksteise märkamist ja üksteisele rõõmu valmistamist. Samuti mudeldavad päkapikud traditsioonide olulisust. Detsembrikuine päkapikkude tegevus on osa jõulutraditsioonidest, mida väärtustades arendame lastes soovi ka muid oma kultuuri või kitsamalt perekondlikke traditsioone jätkata.

Kuidas rääkida lastele päkapikkudest?

Ühe võimalusena võiks kasvatuspsühholoogi Merilin Mandeli sõnul lastele rääkida, et tegu on suure mänguga. Ühtlasi on see ainuke mäng, mida kõik täiskasvanud koos lastega kaasa mängivad. "Mängu peamine reegel on see, et mitte keegi ei ütle kunagi, kuidas see on tegelikult mäng. Siis jääb natuke kelmikust ja maagiat alles. Samas ei valeta [vanem] lapsele ja laps ei lähe võib-olla ka teistele rääkima, et tegelikult paneb mandariini sussi sisse ema," sõnas Mandel.

Samamoodi võib tema sõnul lastele öelda, et kuigi paljud pered sellist mängu mängivad, siis nende peres on teised reeglid. "Traumat laps ei saa, kui ta kasvab üles teadmisega, et mingid võõrad väikesed olendid ei käigi salaja öösel kodus," lausus kasvatuspsühholoog.

Lastele võib ka öelda, et erinevates perekondades on erinevad kombed. On perekondi, kus jõule ei tähistada, ja on perekondi, kus päkapikud ei käi – sellest rääkides saab avardada Mandli sõnul laste maailmapilti. "Nelja- või viieaastasel lapsel on päris hea arusaam sellest, et kõik pered ei ole nagu nende oma. Sellest annabki teha suurema vestluse maailma ja uskumuste teemal," ütles ta.

Kui aga laps usub, et päkapikud on päriselt olemas, on Mandeli sõnul vanematel tihti väga raske tabada, millal lastele tõtt tunnistada. Kasvatuspsühholoogi sõnul avaneb hea võimalus tõtt rääkida siis, kui laps hakkab küsima päkapikkude kohta väga üksikasjalikke küsimusi. Näiteks seda, kuidas päkapikud tuppa saavad, kas nad näevad välja sellised nagu filmides ja kuidas nad iga lapse juurde jõuavad.

Kui laps on päkapikkudesse ja jõuluvanasse uskunud ja on tõde teada saades vanemate peale vihane, soovitab Mandel lapsega rääkida. "Ütle talle, et ma saan aru, et sa oled pettunud, ma oleksin pidanud varem rääkima ja ma vabandan. Ütle lapsele, et kui ta on valmis rääkima, siis vanemad on siin ja võivad kõiki asju arutada. Lase lapsel vihane olla, see on õigustatud tunne: lapselt on ära võetud miski, millesse ta on pikalt uskunud. Sa ei ole halb vanem, kui su laps on su peale vihane," ütles ta.

Sageli kasutatakse päkapikke ka laste hirmutamiseks, üritades motiveerida teda näiteks tuba koristama. Mandeli sõnul on selline lähenemine väär. "Lapsel on õigus käituda lapse moodi aastaringselt. Isegi siis, kui mõned vanemad tahavad Pinteresti jõule," ütles psühholoog. Ta lisas, et hirmutamistaktikal pole tihti pikas plaanis soovitud mõju: "See pigem hirmutab, kui keegi piilub sind ja tuleb pidevalt hästi käituda."

Miks kujutleme jõuluvana puna-valgena?
Tiina Hiob, Tallinna Ülikooli reklaamiteooria teenekas lektor

Üks põhjustest on Coca-Cola. Jõuluvana kui punavalges rüüs suure valge habemega kõhukas lahke vanamehe istutas meie kujutlustesse Coca-Cola järjepidevate ja mõjusate reklaamide toel juba alates 1930. aastatest. See kompanii on teinud oma joogi turundamisel tõhusaid strateegilisi otsuseid. Nad on rakendanud suurepärase positiivsete emotsioonidega seotud nähtuse ehk jõulud koos selle peamise sümboli ehk kingitooja-Jõuluvanaga oma brändi teenistusse. 

Coca-Cola pakub iga aasta lõpus südamlikke jõulupilte mis iganes vormis ning kanalis ning konstrueerib lood tuginedes üldinimlikele igatsustele ja väärtustele. Lisaks kinnistatakse punavalget värvikombinatsiooni kui jõuludele ainumõeldavat lülitit, mis lükkab käima tõelise jõuluime meie südameis. Tere piim või Vilma tootesari sama värvikombinatsiooniga seda ei suuda: koht on juba võetud.

"Aga see pole veel kõik!" – nagu reklaamides aeg-ajalt kinnitatakse. Punase-valge kombinatsioonil on jõuludega seoses palju sügavamad juured, mille Coca-Cola targalt üle võttis. Need juured näivad ulatuvat paganlikku aega. 

Me ei pruugi seda teada, kuid asjast huvitatud teadlased, sealhulgas John Allegro, John Rush, Douglas Main, Greg Marley, on osutanud, et me tähistame jõule muu hulgas šamanistlike tähendusega märkide abil. Jõulud on seatud kohakuti talvise pööripäevaga, mis oli maagiline aeg. Siis peletati eemale kurje vaime, võeti ühendust hingedega, väetati soodsat tulevikku. Asjakohased abivahendid olid erinevad teadvust ning taju laiendavad ained, sealhulgas meilegi tuttav psühhoaktiivne punane kärbseseen (Amanita muscaria).

Ehk võivad Siberi kohalike hõimude praktikad meile öelda, miks me pööripäeva paiku kingitusi vahetame. Või miks saadame kaarte, millel on muu hulgas kenad valgete täppidega punased seened. Või miks kaunistame kuuski punavalgete jõuluehetega sealhulgas kärbseseenekestega ja miks laulame lendavate põhjapõtrade laule.

Teame ajaloost, et okupeerides maid, ideoloogiaid ja  religioone on tõhus võte katta olemasolev ja omaksvõetud kombe-, usu-, väärtusruum uuele korrale sobivatega. Turunduseski saab samu strateegiaid rakendada. Sügavalt arhetüüpne ja alaläviseid jõulisi seoseid esile kutsuv värvikombinatsioon oli Coca-Colal nagu varnast võtta.

Juurde võib lugeda siit.

Mis soost oli põhjapõder Rudolf?
Marju Kõivupuu, Tallinna Ülikooli vanemteadur

Moodsate jõulude keskne tegelane on silmatorkavalt suure ja punase nina ning uhkete sarvedega põhjapõder Rudolf, kes on jõuluvana põdrarakendi juhtpõder. Esimest korda ilmus ta laste ette 1939. aastal ilmunud raamatus, mille kirjutas Robert May. Lugu kandis pealkirja "Punase ninaga põhjapõder Rudolf". Esialgu olla tahetud panna põhjapõdrale nimeks küll Rollo või Reginald, kuid toimetaja praakis need nimed välja. Autori väike tütar arvas, et põhjapõdra nimeks võiks olla hoopis Rudolf ja see ostuski sobilikuks.

Teadlased aga arvavad, et ka see nimi ei lähe mitte, sest tõenäoliselt on Rudolf siiski pigem tüdruk. Põhjapõder on nimelt ainus hirvlane, kelle emasloomal kasvavad samuti sarved. Isased põhjapõdrad kasutavad sarvi sügisel paaritumishooajal liigikaaslastega võitlemiseks. Kui võitlused võideldud, ajavad nad oma sarved maha. Nii ongi jõuludeks enamik isaseid põhjapõtru juba nudid, sarvedeta.

Emased põhjapõdrad aga ajavad oma sarved maha hoopis kevadel. Neile kasvavad need uuesti tagasi justnimelt talveperioodiks, mil nad peavad teiste emastega võitlema oma poegade toitmise pärast. Niisiis on küsimus, kas kuulus põhjapõder Rudolf saab üldse poiss olla, igati teaduslik ja asjakohane.

Mitu kilo jõulukinke jaksab põhjapõder vedada?
Madis Leivits, Eesti Maaülikool

Põhjapõder, tuntud ka kui karibu või poro, on hirvlaste sugukonda kuuluv sõraline. Tõenäoliselt tuntakse rohkem tema müütilist suguvenda, lennuvõimelist põhjapõtra, kes aitab igal aastal jõuluvanal kinke laiali vedada. Siiski ei oma looduses esinev põhjapõder lennuvõimet, kuigi on väga liikuva eluviisiga.

Oma kehaehituselt pole põhjapõder raskete koormate seljas kandmiseks sobilik. Enamasti kasutatakse põhjapõtru saanide vedamisel, eriti külmades tingimustes ja külmunud või lumisel maal. Saanides võib teinekord olla ka mõni kingitus. Kindlasti määrab põhjapõdra veojõu konkreetse isendi suurus ja treenitus. Turvaline on arvestada, et loom jõuab vedada enda järel veost, mis on tema enda keharaskusega võrdeline. Seda muidugi põhjapõdrale sobivates tingimustes.

Esimene ja kõige selgem viide, et loom ei jaksa koormat vedada, on see, kui ta ei jõua veosega liikuma asuda või liigub vaevaliselt. Kindlasti tasub jälgida ka üldisemaid stressi-ilminguid, nagu jalgadel tammumist ja peaga närviliselt noogutamist.

Looma sundimine tööle, mis ületab tema võimeid, on ebaeetiline ja ka loomakaitse seadusega keelatud. Kui aga töö on siiski jõukohane ja looma eest hoolitsetakse hästi, tõuseb kindlasti järgemööda organismi treenitus töö tegemiseks.

Kuivõrd looduslikud põhjapõdrad on ühed liikuvaimad imetajad, rännates suviste ja talviste elupaikade vahel sadu ja isegi tuhandeid kilomeetreid, on veose vedamine hoopis teine valdkond. Pigem sõltub see rohkem inimese soovidest kuhugi liikuda. Siiski pole ka siin lihtsat ja ühtset vastust. Võimekus oleneb looma treenitusest ja keskkonnast (kõrgused, lume paksus ja nii edasi), kus rakendit veetakse. Jõukohase koormaga liigutakse rakkes tihti 10–20 kilomeetrit või mõned tunnid. Kindlasti tehakse seejärel puhkepause.

Millal hakati kuuski tuppa tooma?

Eesti Rahva Muuseumi rahvakultuuri- ja teabekeskuse kuraatori Reet Piiri sõnul on puude kasutamine sümbolina väga paljude rahvaste jaoks vana komme.

See, millal kuusekomme Eestisse tuli, ei ole tema sõnul täpselt teada. Vanade ajalehtede või kalendrite põhjal tõid eestlased kinnitatult kuuse koju aastal 1845. Samuti on teada, et talutaredes riputati esialgu puud aampalkide külge lakke. Õlgi toodi kirja pandud mälestuste põhjal Tallinnas tuppa veel 1920-ndatel. Teisisõnu toodi mõlemad kombed linna kaasa.

Eestis kaunistati jõulupuid traditsiooni algusaastatel nagu mujalgi: kaunistused olid söödavad. Mets-õunapuu viljad seoti puu külge, niisamuti varuti varem valmis pihlakakobaraid. 19. sajandil tulid ka poest ostetud kuusekarrad, mida nimetati Piiri sõnul inglijuusteks. Need visati kuuse otsa. Juba 19. sajandi viimastel kümnenditel osteti lisaks üksikuid klaaskuulikesi või muid ehteid. Samuti seoti kuuse külge laatadelt ostetud klaaskomme ja küünlaid.

Avalikku linnaruumi püstitati kuusk Eesti esimest korda väidetavalt 1441. aastal. Sellega teeks sellest ka Euroopa vanima avalikku linnaruumi püstitatud Euroopa jõulupuu. Tiitli nimel võistleb ka Riia. Mõlemal juhul oli tegu aga Mustpeade Vennaskonna kombestikuga.

Esimene faktiline jõulukuusk Tallinnas, mille märgivad ära ka ajalehed, püstitati 1928. aastal. Järgmisel korral pandi kuusk raekoja platsile alles 1935. aastal. Tartu linnaruumi nägi kuusepuud tõestatult esimest korda 1929. aastal.

Kuidas jõuluõhtul mõistlikus koguses süüa?

Tartu Ülikooli käitumisgeneetika kaasprofessor Uku Vainik tõdes, et toiduga liialdamine on inimlik: "Kui on uuritud vanemaid ühiskondi, kes elasid küti-korilase elu, siis ka neile meeldis toiduga liialdada, kui neil oli toitu palju korraga käes." Ülesöömise ajal võtsid kütid-korilased küll kaalus kõvasti juurde, aga napimate olude saabudes langes ka kaal. Praegu on aga toitu nii palju saadaval, et ülesöömist juhtub väga sageli.

Käitumisgeneetik selgitas, et eelkõige on lihtne liialdada pehmete toitudega, mida ei pea eriti palju närima. Samuti nende roogadega, mis on energiatihedad ehk ühes ampsus on palju kaloreid. Selle heaks näiteks on rasvane liha. "Kui inimesed vähegi tahavad, siis nad võivad süüa. Kui nad tunnevad, et ülesöömine ei ole nende jaoks probleem, sööge rahulikult üle, kui see jääb üheks või paariks korraks," lohutas Vainik.

.Erinevate uuringute järgi kergitavad pühad inimese kaalu vahemikus 0–1,5 kilo. Umbes samas suurusjärgus on ka inimese tüüpiline päevane kaalukõikuvus. Nagu ei muuda pikas perspektiivis midagi ühekordne dieet, ei muuda seda ka ühekordne liialdamine.

Kui aga inimene tunneb, et soovib end veidi piirata, tasub jälgida, et toidu närimisel tuleks vaeva näha. Võib proovida ka seda, et liha täidaks taldrikul rohkem garneeringu rolli ja põhirõhk oleks taimsel toidul ja juurikatel, mis on energiahõredamad. Samuti võiks teha väherasvase kastme.

Teaduslike katsetega on näidatud, et sama koguse rasvade, süsivesikute, kiudainete või valgu ära söömisel tekib kehal kiiremini tunne, et ta rohkem süüa ei taha, kõige lihtsamini valkude tarbimisel. Kõige tõhusamalt saab täiskõhutunnet saavutada valgu- ja kiudainerikaste kaunviljade, pähklite ja seemnetega.

Veel ühe võimalusena võiks võõrustaja söögiaja ära piiritleda ehk mitte terve õhtu laua taga istuda. "Siis kulub vähem aega toiduga kokkupuutes olemisele. Sööme, koristame ja siis hakkame salme meelde tuletama või koos lõbusalt aega veetma," ütles Vainik.

Kuidas mõjutavad jõuluaegne söök ja lähisuhted mikrobiootat?

Inimese mikroobikooslus ehk mikrobioota elab koos meiega ning see on meile tavaolukorras kasulik. Suurimaks mikroobide reservuaariks inimese kehas on seedetrakt. Seedetrakti mikrobioota kirjeldamiseks kasutatakse ühe olulise näitajana liigirikkust ja mitmekesisust. Nagu looduseski, on liigirikkus ja mitmekesisus tähtsad eubioosi ehk mikrobioota tasakaalu näitajad, mis on olulisel määral seotud meie tervisega.

Mikrobioota tasakaalutust ehk düsbioosi seostatakse erinevate haiguste tekkega, nagu allergia, ülekaal, suhkurtõbi, südame- ja veresoonkonna haigused ning ka psüühilised häired, nagu meeleolu kõikumised, depressioon jne.

Inimese mikrobioota uuringuteks kasutatakse tänapäeval mikroobide genoomi ehk mikrobioomi uuringuid. Inimeste genoomid on 99 protsenti üksteisega sarnased, kuid inimeste mikrobioomide sarnasus on ainult viis protsenti. Miks see nii on? Meie mikroobikooslusi mõjutavad paljud erinevad faktorid, sh vanus, elukeskkond (maal või linnas, geograafiline piirkond), eluviis ja elukutse, hügieeni tase, tervislik seisund ja antibakteriaalsete ainete kasutamine.

Üks kõige olulisemaid seedetrakti mikrobiootat mõjutavaid tegureid on toit. Meie toitumisharjumused ja/või nende muutused mõjutavad oluliselt seedetrakti mikroobikooslust, liigirikkust ja mitmekesisust.

Hea ja traditsiooniline jõulusöök ning mikrobioota

Jõulude ajal muutuvad meie toitumusharjumused. Hollandis korraldatud uuringu andmetel suurenevad jõulude ajal inimeste toidukogused ja enam süüakse küllastunud rasvu ja punast liha. Punane liha sisaldab L-karnitiini, mille inimese seedetrakti bakterid muudavad trimetüülamiiniks (TMA), mis oksüdeeritakse maksas trimetüülamiin-N-oksiidiks (TMAO). Viimane muudab kolesterooli ainevahetust ja suurendab selle ladestumist arterites.

Kõrgenenud TMAO tase on oluline südame- ja veresoonkonna ning neeruhaiguste riskifaktor. Seedetrakti enterobakterid on kõige suuremad TMA tootjad. Rasvarikka punase liha söömine suurendab nende bakterite hulka sooles, mis omakorda põhjustab soole limaskesta läbilaskvuse suurenemist ja organismi põletikutaseme tõusu.

Samal ajal vähenes seedetraktis süsivesikute fermentatsiooniga seotud mikroobigruppide osakaal, mis produtseerivad kasulikke lühikese ahelaga rasvhappeid (võihape, äädikhape jt).

Jõuluaegsed lähisuhted ja mikrobioota

Jõulud muudavad meie eluolu – me suhtleme enam oma lähedastega ning see võib mõnikord tekitada ka stressi. Stress võib põhjustada seedetrakti mikrobioota muutusi – piimhapet produtseerivate bakterite osakaalu langust ja enterobakterite osakaalu suurenemist.

Hollandis tehtud uuringus võrreldi jõuluaja soole mikrobiootat kahes rühmas: esimene rühm veetis jõulud oma pereringis ning teine uuringugrupp käis külas emal-isal. Mikrobioota uuring näitas, et seedetrakti mikrobioota mitmekesisus oli suurem inimestel, kes veetsid jõulud vanematega.

Mida jõululauas süüa, et hoida oma mikrobiootat?

Hea oleks vähendada rasvarikka punase liha kogust ning suurendada kiudainerikka taimse toidu osakaalu. Kiudained kääritatakse soole bakterite abil ning selle tulemusena toodetakse inimesele vajalikke lühikese ahelaga rasvhappeid. Viimased vähendavad põletikutaset ja söögiisu, kuid mõjutavad positiivselt meie meeleolu.

Näiteks pähklid suurendavad võihapet ja piimhapet produtseerivate mikroobide osakaalu seedetraktis. Lisaks sisaldavad nad ka polüfenoole, millel on antioksüdantne ja põletikuvastane toime. Polüfenoole sisaldavad ka värvilised marjad ja köögiviljad, kohv, tee, kakao ja punane vein.

Kääritatud toiduainete, nagu hapukapsas, jogurtid jne ja probiootiliste toodete tarbimine suurendab seedetraktis heade, piimhapet produtseerivate laktobatsillide ja bifidobakterite osakaalu. Lisaks vähendab laktobatsillide tarbimine stressihormooni kortisooli taset ja leevendab depressiooni sümptomeid.

Mida teeb jõulusöök lemmikloomadele?

Üldreeglina soovitab loomaarst-intern Kristina Taukul hoida inimese ja looma toidulauad eraldi. Kes siiski tahab oma lemmikut millegagi poputada, peaks valmistama viimasele eraldi toidu, mis oleks ohutu ega sisaldaks ühtki maitseainet.

"Üldiselt on meil praktiliselt kõik road maitsestatud erinevate vürtsidega ja soolaga või suhkruga, mis ei sobi koerale ega kassile," osutab Taukul. Sageli sisaldab pidutoit ka küüslauku või sibulat, mis on nii koerale kui ka kassile ohtlikud juba väikeses koguses.

Kassile või koerale võib anda näiteks kuumtöödeldud, maitsestamata ja ilma nahata kalkuni- või kanaliha ning keedetud muna. Samuti võib neile pakkuda mõõdukas koguses köögivilju: porgandit, kurki, rohelisi ube, brokolit ja sellerit.

Hapukapsast võib neile maitsta anda vaid juhul, kui inimene teab, millest see valmistatud on. Näiteks on köömned lemmikutele mürgised. Sarnaselt tohib anda kassile-koerale ilma lisanditeta kõrvitsat või väikeses koguses küpsetatud kartulit, toorelt on viimane koerale mürgine

Kas hõõgveini aurudest võib purju jääda ja kas kuumutades saab hõõgveini teha alkoholivabaks?
Marje Kasari, Tartu Ülikool

Hõõgveini kuumutamisel eralduvad aurud tõesti sisaldavad etanooli, mis teeb purju, kuid see kogus, mis eraldub hõõgveinitassist, on korraga väga väike. Kange alkoholi aurude intensiivsel sissehingamisel suures koguses on tõsised tervistkahjustavad tagajärjed.

Veinis, siinsel juhul hõõgveinis, on alkoholisisaldus madal. Kui seda hingata tassi kohalt, satub see hingamisteedesse ja kopsu koos õhuga ja alkohol lahjendatakse ära.

Isegi kui keegi kõik aurud hõõgveinitassist endale suhu või ninna juhiks ning püüaks nii sisse hingata terve pudeli, on raske purju jääda. Seda põhjusel, et sisse hingates ei imendu kogu etanool kopsus, suurem osa sellest hingatakse välja.

Seega ei saa seda kogust alkoholi vereringesse, mille saaks juues ära terve pudeli hõõgveini. Samuti on aurustumise protsess piisavalt aeglane, ning kuna maks hakkab kohe etanooli lagundama, siis tõenäoliselt ei saa sellisel viisil verre ühtki promilli.

Kas hõõgveini saab kuumutamisega muuta alkoholivabaks?

Põhimõtteliselt saab veinist kogu alkoholi välja keeta. Seda juhul, kui vedelikku keeta nii kaua, et vedeliku keemistemperatuur jõuab 100 kraadini, siis peaks kogu alkohol olema välja läinud. See võtab aga aega ja kui keeta lahtiselt, mitte destilleerida, siis on ära auranud samal ajal ka suur osa muust vedelikust.

Teisisõnu mulinal veini keetmisel eralduvad korraga nii vesi kui alkohol, mistõttu ilmselt kodus pliidil hõõgveini kuumutades seda ikkagi päris alkoholivabaks keeta ei anna.

Keeta pole hõõgveini ka seepärast mõistlik, sest nii eralduvad ja lagunevad ka eeterlikud õlid, mis annavad hõõgveinile lõhna ja maitse.

Mis on jõulustress?
Eva-Maria Kangro, Tallinna Ülikooli psühholoogiadoktor

Jõuluajaga seostuvad enamasti ikka helged mõtted ja tunded, elevus ning lähedus. Tehakse head, õhus on mõnusad lõhnad, romantika ja kõlab muusika, mis käivitab positiivseid tundeid. Jõulud on kinkimise ja heategude aeg ning sotsiaalsete olevustena vajame niisugust vastastikkust väga palju. On see ju humaansuse põhiolemus.

Mündil on aga mitu külge.

Hulk inimesi leiab end viimasel hetkel kaubandusvõrgust, ajades taga kümneid kingitusi ja samas tundmas, et see kõik toimub justkui olude sunnil. Tegemist on tüüpilise võitleva stressreaktsiooniga, kui asjad kuhjuvad viimasele hetkele.

Osa läheb ka põgenemise teed, proovides pühadest sõna otseses mõttes eemale tõmbuda. Ka see on omamoodi stressiga toimetulekuviis.

Võib-olla oled aga hoopis kogenud, kuidas sind kisub kaasa ahvatlustest ja hüvedest nakatunud ostlemiseufooria. Jah, see on positiivne stress. Ostmine võib tõepoolest olla ka rõõmsa enesetunde hankimise allikas, ent ettevaatust liialeminekuga. Teadusuuringute kohaselt kannatab umbes viis protsenti inimestest tarbimissõltuvuse all, mis kujutab endast üsna tülikat psüühikaprobleemi.

Kuidas poed inimesi ebavajalikke asju ostma ajavad?

 Inimmõistusel on kaasaegses maailmas omad vead. Psühholoogiliselt on tegu suuresti samade inimestega, kes pidid end ära elatama küttimise ja korilusega. Seda teavad ka ostukeskuste pidajad.

Nii kasutavad nad muu hulgas ära nappuse-efekti. Rohkem tähtsust omistatakse sellele, mis on saada vaid piiratud ajavahemiku. Selle üks näide on ka jõuluallahindlused, mis mängivad samaaegselt inimeste karjatundele ja hirmule teistest eristuda. igaks juhuks ostetakse seetõttu ka asju, mida tegelikult vaja pole.

Oma roll on ostukeskuste valjul jõulumuusikal ja tuledesäral. Eesmärk on aju üle koormata, et inimese ego lahustama hakkaks. Selle tulemusel on tavapärasest veelgi raskem ratsionaalselt mõelda. Õnneks näitab hiljutisem teaduskirjandus, et ego lahustumise nähtus ei pruugi olla tegelikult reaalne nähtus ja turundajad on sellesse ilmselt asjatult investeerinud.

Viimaks suudavad inimesed ennustada tulevikku ette ääretult kehvasti, isegi kui neil on endast parem pilt. Otsuseid tehakse pigem hetkeemotsiooni najal. Magusalt lõhnava lambakintsu nägemine võib viia jõuluõhtuks liigse toidu varumiseni. Vaatevälja sattunud köitev vidin jääb kahe nädala pärast õepoja riiulile vedelema, sest tal polnud seda tegelikult vaja.

Seega on mõtet poodi külastades põhjalikult ette planeerida, mida ikkagi osta tuleb. Ohtudest kubiseval džunglil ja ostukeskusel pole valju vahet. Ainsa erinevusena süüakse tänapäeval inimese enda asemel ära nende raha.

Miks jõululaulud kummitavad?

Paraku on selle uurimine raskendatud. Suurem osa "kummituslauludega" seonduvast leiab aset inimeste ajus. Tehtud tähelepanekute alusel on jõutud paari hüpoteesini.

Neist üks toetub Zeigarniki efektile. Aju ei suuda lõpetamata mõtteprotsessidest kuigi kergesti loobuda. Mõtteprotsessi enda võib käivitada näiteks laulu kuulmine, mille meloodiat või sõnu inimesed täpselt ei mäleta. Samuti jäävad kummitama eeskätt pikemalt kõlavate nootide ja väikeste intervallidega meloodiad. Selliseid laule on kergem laulda võhikutel.

Statistiliselt kummitavad laulud sagedamini melomaane ja sundhäire sümptomitega inimesi. Seda soodustab veel väsimus, stress ja lihtne jõudeolek. Mõnikord on päästikuks inimesed, esemed, jms, mis seostuvad mälestustes kummituslauluga väga tugevalt. Tõepõhi on all käibetõel, et sama laulu sageli kuulmine teeb rohkem kahju kui kasu.

Tõhus viis on võidelda tulega tule abil – mõelda mõne teise laulu peale. Kasuks tulevad verbaalse mõtlemisega seonduvatest ja vaimset pingutust nõudvatest tegevustest, nagu teistega rääkimine või ristsõnade lahendamine. Kui sellest ei piisa, jääb üle kuulata kummituslaule mitu korda täies mahus ja lahendada seejärel näiteks sudokut.

Kuidas pühade ajal paremini välja puhata?

Pikad pühad võiksid avada tööl ja koolis käivatele inimestele võimaluse korralikult välja puhkamiseks. Pühades kätkeb aga mitmeid riskitegureid, mis võivad muuta und hoopis kehvemaks. Ebaharilikult kaua üleval olemine tekitab häireid loomulikes öö ja päeva rütmides. Sellega kaasnevate probleemide seljatamiseks piisab tavaliselt paarist puhkepäevast. Seda vähemalt eeldusel, et inimesed saavad neil päevadel normaalselt magada.

Väldi kofeiini

Ärkvel püsimiseks joovad inimesed sageli kohvi, teed ja teisi kofeiini sisaldavaid jooke. Ajju jõudes haakub kofeiin samade ajurakkude pinnal leiduvate retseptorite külge kui adenosiin. Mida kauem on inimene ärkvel olnud, seda rohkem molekule rakkude pinnal leidub ja seda suurem on nende tekitatav unesurve.

Kofeiin tekitab loomulikus uinumisprotsessis häireid. Molekulide hulk jõuab kehas poole võrra väheneda keskmiselt alles 6–8 tundi pärast kofeiini tarbimist. Seega tasub jõuluõhtul kofeiini sisaldavate jookidega piiri pidada ja meeles pidada, et kohvi mõju on tugevaim alles kaks tundi pärast selle joomist.

Väldi alkoholi

Alkohol mõjub närvisüsteemile samamoodi nagu populaarsed tuimestid. Nii aitab selle tarbimine aitab inimestel ka kergemini uinuda. Järgnevatel tundidel on samas unekvaliteet kehvem. Etanool viib une killustumiseni ja inimesed ärkavad selle tõttu öö jooksul mitmeid kordi. Seejuures ei pruugi nad seda hiljem ise mäletada.

Samuti mõjub alkohol laastavalt REM-unele. Samas unefaasis näevad inimesed enda sõnul kõige sagedamini unenägusid. Kõigele lisaks mängib see kriitilist rolli (ka meeldivate) mälestuste pikemaajalisel talletamisel.

Ära näljuta ennast

Kehakaalu pärast muretsevad inimesed võivad üritada õhtul ootava rammusa õhtusöögi ootuses päeval söömist vältida. Näljahormooni mõju tõttu on aga seetõttu hoopis tõenäolisem, et nad söövad selle mõjul õhtul tervikuna hoopis rohkem kaloreid.

Tugev eine enne magamaminekut muudab uinumist raskemaks. Ideaalis võiks selle ja seedeprobleemide vältimiseks süüa õhtul vähemalt kolm kuni neli tundi enne uinumist. Rohkelt suhkrut sisaldavate toitude söömise võiks lõpetada enne kella 17.

Väldi eredat valgust

Eeskätt sinine valgus mõjutab, kui palju valmistatakse käbinäärmes melatoniini. Hormoon aitab reguleerida ööpäevarütme. Muu hulgas väheneb selle tõttu õhtuks inimeste erksus. Tavaliselt hakatakse sellega aju üle ujutama kella üheksa paiku õhtul.

Eredate jõulutulede ja televiisori vaatamine või nutitelefonis kõigi teiste tehtud jõulupiltide vaatamine surub hormooni tootmist alla. Nii ei tee kahju perekondlikele tegevustele keskendumine ja tehisvalguse asemel loomulikuma küünlavalguse või kaminatule eelistamine.