Selle loo valikusse jõudnud jõulusõnavarast mainiti kirjalikes allikates kõige varem usuga seotud mõisteid. Näiteks esinevad sõna püha Kullamaa käsikirjas ja sõna ingel Wanradt-Koelli katekismuses juba 16. sajandi esimesel kolmandikul. Pühavaimu kiriku abipastor Georg Müller mainib oma aastatel 1600–1606 peetud jutlustes jõule, Joachim Rossihnius 1632. aastal ilmunud lõunaeestikeelses kirikukäsiraamatus adventi ning Heinrich Göseken 1660. aastal oma grammatikas ja sõnaraamatus nääre.

Kõige uuem jõulusõna selle loo valikust on soome keele kaudu laenatud glögi, mis esines ametlikult alles 1999. aasta Õigekeelsussõnaraamatus. Oma aja märgina jõudis 1953. aastal "Väikesesse õigekeelsussõnaraamatusse" näärivana, ehkki näärid ise tulid eesti keelde keskalamsaksa keelest. Sõdade vahelisel perioodil jõudsid sõnastikesse samuti näiteks liitsõnad verivorst, päkapikk, jõuluvana ja aisakell, aga ka mandariin ja glasuur.

Enamjaolt on eesti jõulusõnavara germaani päritolu. Näiteks tulevad keskalamsaksa keelest sõnad ingel, kringel, kõrvits, kink, advent, näärid, vorst ja piparkook. Saksa keelest on laenatud šokolaad, kompvek ja glasuur. Uurali tüvedest on meie ajani jõudnud kuusk ja veri ning läänemeresoome tüvedest vana, hapu ja ais. Sõna jõulud on laenatud algskandinaavia keelest, olles suguluses näiteks rootsi jul-iga.