Pärnumaal Sindi lähedal asuvast Pulli asulast on leitud tänapäevaks hulgaliselt kiviaegseid tööriistu, mis pärinevad ajavahemikust umbes 9000–8550 eKr ehk kesk-kiviajast. Tallinna Ülikool arheoloog Heidi Luik märkis, et erinevalt hilisematest neoliitilistest asulatest, kust leiab rohkelt jälgi keraamikast, moodustavad Pulli leidudest suurema osa peamiselt tulekivist, muust kivist, luust ja sarvest esemed. "Inimesed on kasutanud väga palju väga erinevaid materjale, aga kõik need materjalid maapinnas ei säili," nentis ta saates "Labor".

Aastate vältel on leitud Pullist ka mitmeid esemeid, mille otstarve pole tänapäevani teada. See muudab leiud teadlastele eriti huvitavaks, sest neid uurides võib saada aimdust ka neist materjalidest, mis ise säilinud pole. Nende sekka kuulavad ka nüüd uurimise alla võetud peamiselt põdraluust valmistatud viltuse teraga tööriistad.

Luige sõnul on neid seni nimetatud mõnikord peitliteks. Taoline määratlus ei pruugi olla aga täpne, sest kasutusjäljed ei vasta puutööriistale iseloomulikele kahjustustele. Samale järeldusele jõudsid tööriistadel nähtavate mikroskoopiliste kahjustuste alusel Poola teadlased.

Tööriistade otstarbe väljaselgitamiseks võtsid Poola arheoloogid Grzegorz Osipowicz ja Justyna Orlowska appi eksperimentaalarheoloogia. Selleks valmistasid nad neist koopiad ja tegi nendega erinevaid töid. Seejuures jälgisid nad hoolikalt, milliseid kulumisjälgi tööriistadele erinevate materjalide töötlemisel tekkis.

Luik selgitas, et koopiate valmistamisel kasutatakse tööriista tooriku lõikamiseks küll tänapäevaseid töövahendeid, kuid tera viimistlemisel jälgitakse kiviaegset tehnoloogiat. "Töötlemiseks mõeldud tera valmistatakse ikkagi kiviajal võimalike tööriistadega, näiteks tulekivist tööriistade abil," ütles ta.

Katsetustel proovisid teadlased töödelda valmistatud tööriistadega erinevaid materjale: liha, loomanahka, puitu ja puukoort. Seejärel võrdlesid nad nendele tekkinud jälgi olemasolevate leidudega. Uuring näitas, et tööriistad ei sobinud liha ega naha töötlemiseks. Vähemalt ei tekkinud seda tehes samasuguseid kulumisjälgi, kui võis näha Pullist nähtud tööriistadel.

Kõige sarnasemad jäljed tekkisid hoopis männikoore eemaldamisel. Töörühm kaasas õietolmu analüüsile toetudes täpsemaks analüüsiks teisigi puuliike, sh lepa ja kase. Nende koore eemaldamisel tekkisid tööriistadele aga teistsugused kriimud. Samuti tegid teadlased katsed erinevas kuivamisastmes puiduga. "Värske ja niiske puidu töötlemisel jäävad ühesugused jäljed ja vanema või kuivema puidu töötlemisel jäävad teistsugused jäljed," selgitas Luik.

Männikoore kasutusalad olid arheoloogi sõnul muinasajal laiad. Näiteks valmistati neist võrgukäbasid, mis hoidsid vee peal kalavõrgu ülemist äärt. Samas ei saa välistada, et koort kasutati teistelgi otstarvetel, näiteks tööriistade käepidemete või muude tarbeesemete valmistamiseks.

Luik nentis, et ilmunud uuringul on omad kitsaskohad. Arheoloogid näevad vaid viimase kasutuskorra jälgi. "Kui sellega on varem tehtud mingit teist tööd, on need viimase töö käigus tehtud jäljed varasemad jäljed ära katnud. Kunagi ei saa olla päris kindel. Võib-olla kasutati tööriista natukene teistmoodi ja mingi muu tegevuse käigus võivad jääda väga sarnased jäljed," selgitas arheoloog.

Kuigi hiljutine uurimus keskendus konkreetsele tööriistatüübile – Pulli-tüüpi viltuse teraga luuesemetele –, on Pulli asulast leitud teisigi huvipakkuvaid luuesemeid, mille tähendus pole Luige sõnul veel selge. "Üldiselt see töö jätkub. Loodame ka veel Pulli ja Kunda (asula) kohta nende mikroskoobiuuringute abil rohkem teada," sõnas Heidi Luik.