Maastik on inimtegevuse ja looduslike protsesside vastastikmõju tulemus. See protsess on pidurdamatu ning pidev, ehk et maastik ongi kogu aeg muutumises.

Mõnikord juhtub nii, et avastatakse maja või ruum, kus pole mõnda aega midagi liigutatud ning tundub, et aeg oleks nagu seisma jäänud. Siis võib öelda, et muutumise protsess on pidurdunud. Aga laiema maastiku puhul selliseid anomaaliaid enamasti ei juhtu.

Kadunud veekogud ja leitud esemed

Kui otsime vanade aegade jälgi, siis enamasti mõtleme selle all inimtegevuse jälgi. Ka muutused looduses on tihti inimeste esile kutsutud, kui räägime ajast, mil inimene Maa peal juba toimetas.

On muidugi olukordi, kus suured keskkonnamuutused sunnivad ka inimesi elukohta vahetama või oma tegevusi muutma. Mõnikord leitakse inimtegevuse jälgi kohtadest, kus loogiliselt ei tohiks olla sobivaid tingimusi, aga kui hakata lähemalt vaatama, siis võib olla kunagine veekogu soostunud, eluandev jõgi oma voolusängi asukohta muutnud või merepiir taandunud.

Kui keegi leiab aiatöödel kiviaegseid esemeid, siis on need ilmne tõestus, et kunagi ammu on seal elanud inimesed, aga tol ajal nägi see koht välja hoopis teistsugune.

Huvitava näitena võib tuua Tallinna Vabaduse väljaku, mis oli kunagi kiviaegsete küttide-korilaste peatuspaigaks ning asus mere ääres, kuigi tänapäeval jääb meri sellest kohast üpris kaugele. Selle jälgi tänapäeva maastikus märgata on suhteliselt keeruline, kui ei kaasa vastavate spetsialistide poolt koostatud kaarte.

Kultuurtaimed viitavad talukohale

Ilmekaks näiteks, kuidas inimene oma ümbrust muutnud on, on ka vanad talukohad. Teinekord metsas kõndides võib jõuda lagendikule, kus kasvavad õunapuud ning poolmetsistunud sõstrapõõsad. Siis on selge, et tegemist on vana talukohaga, kuigi hoonetest ei pruugi enam üldse jälgi olla.

Kuskil läheduses võib paikneda näiteks veesilm, mis tänaseks on kinni kasvanud, kuid ilma milleta on vana talukoht mõeldamatu. Selliseid kohti on üle Eesti palju, sest esimese vabariigi ajal võeti kasutusele ka need maad, kuhu oli suhteliselt raske majapidamist rajada. Hiljem jäeti mingi osa neist maha ning neid võib looduses vaid aimata just eelnevalt mainitud märkide järgi.

Nimi kohta ei riku

Üks huvitavamaid viise kunagise maastikukasutuse märkamiseks on kohanimede tõlgendamine. Inimesed on aastatuhandeid nimetanud oma kodukohta ja selle ümbrust ning need nimed võivad vahel olla väga püsivad. Koha funktsioon võib olla drastiliselt muutunud, kuid vana kohanimi annab aimu, mis seal enne oli.

Näiteks on Saaremaa rannikul mitmeid tänaseks kinni kasvanud laguune, mille nimeks on laht. See viitab, et kunagi on meri ulatunud hoopis kaugemale sisemaale.

Toreda näide on ka Madalmaadest, kus osadel bensiinijaamadel on endiste põldude nimed, meie mõistes siis vanade katastriüksuste nimed. Kunagi oli seal haritav maa, aga tänapäeval vaid bensiinijaam.   

Muutused on vaataja silmades

Kõige paremini on vana aja märgid nähtavad sellises maastikus, mida vaatleja hästi tunneb. Sellisel puhul märgatakse juba väikseid muutusi. Täiesti võõras maastikus ei pruugi neid asju niisama lihtsalt tähele panna ning vaja on pöörduda ajalooliste kaartide poole.

Fotol jääb paremale poole metsa taha väike Vilajärv, mis tänapäeval on jäänukjärv, kuid varasemal ajal oli ilmselt osa suurest Peipsi järvest. Praegu on järve ääres talud, kuid muinasajal oli seal ilmselt hoopis sadamakoht, mille kaudu oli võimalik sõita välja Peipsile ja sealt juba edasi.

Sellisele järeldusele on võimalik jõuda vaid siis, kui arvestada nii looduslike tingimuste muutumist piirkonnas kui ka kaardimaterjali, folkloori ja kohanimesid. Alasoo kohanimi juba iseenesest viitab suhteliselt madalale maale, mida muinasaja tingimustes võis olla keeruline põllumajanduseks kasutada. Sadamakohaks aga sobis see tõenäoliselt hästi.

Mineviku maastikku võib võrrelda mosaiigi või puslega, kust osa tükke on puudu. Mida vanemast ajast huvitutakse, seda vähem on eriaegsetest kihtidest säilinud ja seda raskem on säilinut märgata. Kui aga pisut vaeva näha ja süveneda, siis saab maastiku abil aga justkui ajas rännata.