Lugeja küsib: kas vabas Eestis kasvanud inimesed on pikemad?

Usinal Novaatori lugejal Lembitul tekkis mure eestlaste pikkuse pärast. Kui tema noorusajal Nõukogude Liidus pidi pikki eestlasi, kes sobiksid mängima koondise tasemel korvpalli, tikutulega taga otsima, siis tänapäeval ulatub palli korvi poetama iga teine mats tänavalt. Kas eestlastele on pikkuse toonud vaba Eesti või ei suutnud Nõukogude ametnikud lihtsalt pikki inimesi üles leida? Vastuseid jagasid Krista Fischer ja Tõnu Esko.
"Kui vaadata andmeid, siis on eestlased kuulunud alati maailma pikimate rahvaste hulka. Aja jooksul on pikkused aga kogu aeg kasvanud: 20. sajandi alguses olid eestlased palju lühemad kui nad praegu on," sõnas Tartu Ülikooli matemaatilise statistika professor Krista Fischer. Näiteks kui keskmine eesti mees oli 1914. aastal ligi 1,7 meetri pikkune, siis aastal 2014 oli ta juba üle kümne sentimeetri pikem. Ligikaudu sama palju kasvasid ka naised. Kui 20. sajandi teisel kümnendil sündinud keskmise eesti naise pikkus oli 157 sentimeetrit, siis sada aastat hiljem oli see 169 sentimeetrit.
Tartu Ülikooli geeniteadlase ja arendusprorektori Tõnu Esko sõnul on eestlased maailmas pikkuselt kolmas rahvas. Samamoodi oleme esikolmikus ka oma pikkuse geneetilise potentsiaali poolest. Täpsemalt on neid geneetilisi tegureid, mis mõjutavad pikkust, teadusuuringutest välja tulnud tuhandeid. Kõik, mis on seotud rakkude, nende paljunemise ja pooldumisega, on üht- või teistpidi seotud pikkusega. Erinevate faktorite lõputu hulk on põhjus, miks on pikkuse varieeruvus nii suur. Kui võrrelda eestlaste pikkust soodustavate tegurite suhet teiste rahvastega, võime öelda, et oleme rahvana geneetiliselt pikad.
Krista Fischeri sõnul toimus oluline muutus meie kasvus 20. sajandi algusest kuni põlvkonnani, kes sündis 1980ndatel. Peale seda kasv aeglustus. "Mina olen sündinud 1970. aastal, kui keskmine naiste pikkus oli 1,65 meetrit, ning arvasin kunagi, et olen hästi pikk, siis andmed näitavad, et noorematel generatsioonidel on naiste keskmine pikkus 170 sentimeetri juures. On toimunud muutused. Kui vaatame aga päris viimast otsa ning võrdleme neid, kes sündisid aastatel 1980, 1990 või 2000, siis väga suuri erinevusi enam pole," selgitas ta.
Mis puutub aga eriliselt pikkadesse eestlastesse ehk neisse, kes sobiks korvpalikoondisesse, tuleks nii Esko kui ka Fischeri sõnul vastust otsida meie väikesest rahvaarvust. "Statistiliselt, mida suurem on rahva hulk, kust sa pikki inimesi otsid, siis seda rohkem on ka ekstreemsusi. Kui näiteks leedukaid on eestlastest kolm korda rohkem, siis nende seas on sama palju rohkem ka kahemeetriseid ülipikki leedukaid," sõnas Tõnu Esko.
Samas ei piisa Krista Fischeri hinnangul koondisesse kuulumiseks ainult pikkusest. "Selleks, et olla ikka hea korvpallur, on sul vaja ka teisi oskusi," tõdes ta.
Kui mõnel lugejal tekkis nüüd artiklit lugedes kaval mõte panna eestlased õigete toitumis- ja liikumisprogrammide toel mühinal kasvama, peavad nad pettuma. See lihtsalt ei õnnestuks. Nimelt on pikkus üks kõige päritavamaid ja geenidest mõjutatud tunnuseid, millele keskkond, välja arvatud rasked lastehaigused ja suur nälg, eriti tugevat mõju ei avalda.