"Kui nüüd päris täpne olla, siis tirtsud ja ritsikad ei laulagi. Nende sirin ei tule "suust". Tirtsud tekitavad sirinat hõõrudes hambulisi tagajalgu vastu eestiibu ja ritsikad hõõrudes üht eestiiba vastu teist. Koos sirtsude, kilkide ja kaerasoridega moodustavad nad sihktiivaliste seltsi," selgitas Teder.

Teadlase sõnul siristavad nii tirtsudel kui ka ritsikatel enamasti ainult isased isendid. Nagu paljudel lindudelgi, on heli peamine funktsioon emaste ligimeelitamine. Siristavat isast on emasel märksa lihtsam üles leida kui vaikivat isast. Samas pole vähetähtis seegi, kuidas sirin välja kukub. Näiteks on mõne liigi puhul leitud, et emased eelistavad neid isaseid, kelle sirin on valjem.

"Ritsikatel ja tirtsudel siristavad ainult valmikud, st täiskasvanud suguküpsed isased. Vastsed ei sirista. Kuna nad talvituvad munana ning areng munast valmikuks võtab aega, siis see seletab, miks hakkame siristamist rohkem kuulma alles peale jaanipäeva. Tirtsudel siristavad mingil määral ka emased, aga võrreldes isastega on nende sirin tagasihoidlik," lisas Teder. 

Seejuures võib siristamisel olla ka muid eesmärke kui emase võlumine. Mõnel ritsikaliigil annavad isased siristades teistele isastele märku, et territoorium on juba hõivatud. Nii nagu emaste meelitamisel, on ka maavalduse hõivamisel tavaliselt edukamad need isased, kes teevad valjemat häält. 

Samas on innukal siristamisel Tederi sõnul ka oma pahupool. Näiteks võib juhtuda, et sirinat kuulevad ka tirtsude ja ritsikate vaenlased, kelle jaoks viitab heli vaid hea kõhutäie asukohale.

Nii nagu on erinevad tirtsud, on ka erinev laul

Sirina tugevus, rütm, sagedus ja kestus on Tiit Tederi sõnul sihktiivalistel liigiti väga erinev. Üldise reegli kohaselt siristavad tirtsud aga eeskätt päevasel ajal ning ritsikad kas päeval ja öösel või ainult öötundidel.

Kui mõni liik siristab järjest minuteid, siis piirdub teiste laul alla sekundi jäävate sirtsudega. Mõni liik siristab jällegi vaevukuuldavalt, kuid on ka selliseid, kes ei sirista üldse. "Näiteks sirpritsika tekitatavad sirtsud on kuuldava heli piirimail ning neid on lihtsam tuvastada nahkhiirte detektoriga," selgitas putukauurija.

Kokku on Eestis tuvastatud 25 liiki tirtse ja 13 liiki ritsikaid. Mõnda neist, sealhulgas rändtirtsu, keda tunneme eeskätt kahjurina loodusfilmidest, aga ka näiteks tammeritsikat ja nõmmetirtsu, on Eestis nähtud üksikutel kordadel. 

"Pole põhjust arvata, et nad siin püsivamaid populatsioone moodustaksid. Kõige tavalisemad tirtsud on meil harilik rohutirts, niidu-rohutirts, kahevärviline rohutirts ja pruun rohutirts. Levinuimateks ritsikateks harilik niiduritsikas, ääris-niiduritsikas, harilik lauluritsikas ja heinaritsikas," lisas Teder. Mitte kõik liigid pole aga levinud üle Eesti. Näiteks kohtab võsaritsikat ja rohelist lauluritsikat suuresti vaid Lääne-Eestis.

Kas kliima soojenemine võib ka meile uusi tirtse-ritsikaid tuua?

Tiit Tederi sõnul on Eestis võimalus kliima soojenemise tagajärjel uusi liike näha päris suur. Näiteks on nüüdseks meie mail kanda kinnitanud ja kohati suisa arvukas sirpritsikas, keda nähti Eestis esmakordselt 2014. aastal. "Rändtirtsu pole siiski põhjust karta. Pole teine kuskil Euroopas sellisel määral arvukas, et võiks mingit majanduslikku kahju tekitada," lisas teadlane.

Peale siristamise on ritsikatel ja tirtsudel Tederi sõnul väike, kuid oluline roll, mida ei tasu unustada, ka kohalikus looduses. "Valdavalt taimtoiduliste putukatena söövad nad ära mõningase koguse taimset biomassi. Meie ökosüsteemides on nende mõju taimsele biomassile küll üsna pisike, eriti kui võrrelda sellega, mida võib korraldada rändtirts troopikas. Samas on tirtsud ja ritsikad ise toiduks paljudele lindudele, samuti imetajatele ning sisalikele," võttis Tiit Teder teema kokku.