"Me ei tohiks olla enam nii laisad ja loota üha uutele kemikaalidele. Voodilutikad on näidanud nende suhtes üles märkimisväärset vastupanuvõimet. Neil kulus isegi kurikuulsa DDT seljatamiseks vaid kuus aastat," märkis Richard Naylor, Voodilutikate Fondi putukatele keskenduv evolutsioonibioloog, ERR Novaatorile. Samas viitas lutikate hingeelu enam kui 15 aastat uurinud entomoloog, et teoreetiliselt oleks võimalik lõigata mürkidest kasu senisest rohkem.

Selleks peaks kõik ühes riigis või mõnes muus piirkonnas elavad inimesed kasutama kolm-neli aastat järjest ainult ühte tüüpi mürke. Selle aja jooksul hakkavad kaduma lutikate genoomist nad teiste mürkide suhtes vastupidavaks muutvad geenialleelid. Kui kasutatav mürk enam ei tööta, on lihtne vahetada see mõne teise vastu.

Praktikas see ilmselt tegelikkuseks ei saa. Mängu tulevad inimeste varasemad kogemused ja tõrjevahendi odavus. Lisaks on Euroopa Liidus enamike laiatoimeliste putukamürkide kasutamine keelatud.

Kuigi lutikate resistentsus kõige laialdasemalt kasutavate putukamürkide – püretroidide – suhtes on hüppeliselt laienenud, pole Naylori hinnangul siiski kõik kadunud. Lutikate hävitamiseks on teisigi võimalusi.

"Teadlased on töötanud ka teist tüüpi tõrjevahendite, sh feromoonlõksude kallal. Samuti on muutunud populaarsemaks kuumatöötlus. See on muidugi kallis ja pole iga hoone puhul võimalik," viitas entomoloog. Lutikate hävitamiseks peaks tõusma temperatuur igas väiksemaski praos vähemalt lühikeseks ajaks peaaegu 60 ºC'ni

Samuti leidub seadeldisi, millega saab takistada lutikate jalgadel seisvasse voodisse ronimist. "Kõige olulisem on takistada lutikatel inimesteni jõudmist. Kõlab ilmselgena, aga niipea kui õnnestub lutikatel verd imeda, on neil jaksu väga paljude uute munade munemiseks. Nälga jäädes on vaid aja küsimus, kuni populatsioon välja sureb," viitas Naylor.

Lihtsama vahendina võib aidata lutikatest vabaneda tolmuimeja. "Päevasel ajal peituvad nad enamasti igasugustesse pragudesse, lambilülititesse, voodis lina ja madratsi vahele jne. Sealt õnnestub neid tolmuimejaga sageli üsna hõlpsasti välja imeda või vähemasti nende hulka oluliselt vähendada," soovitas Tartu Ülikooli putukaökoloog Tiit Teder.

Teada-tuntult lutikatega hotellis või sugulaste majas ööbides tuleb asetada kotid ja rõivad voodist võimalikult kaugele, näiteks vanni. Kuna lutikad otsivad inimeste lähedust ja soojaallikaid, vähendab see riski putukate koju toomiseks.

Kui neid pagasisse siiski ronib, piisab talvel nendestvabanemiseks kottide paariks päevaks õue jätmisest. "Lõunapoolsete putukatena on nad üsna külmatundlikud, -13 º C juures surevad voodilutikad umbes päevaga, ka munad," lisas Teder.

Viimaks nentis Taylor, et inimesed peaksid voodilutikatega seotud probleemidest julgemalt rääkima. See aitaks kaardistada paremini resistentsuse levikut ja kavandada vastusamme lutikatest vabanemiseks.

"Bioloogilises mõttes on nad hämmastavad. Vastupanu tekkimiseks võib piisata vaid ühest mutatsioonist ja kuna lutikad saavad paarituda kahjulike kõrvalmõjudeta ka oma järglastega, on see seejärel kerge levima," sõnas evolutsioonibioloog.