Tegu on punalutikatega (Pyrrhocoris apterus), meile alles paarkümmend aastat tagasi jõudnud liigiga. Perioodiliselt koonduvad iseäranis vastsed, mida võib näha ka juuresoleval pildil, pildi allosas on näha ka kahe musta täpiga valmik.

Punalutikad toituvad eeskätt taimeseemnetel, imedes neist iminokaga taimemahlu. Eestis on nende peamiseks mahlaallikaks pärnaseemned, seepärast näeme punalutikaid sageli vanades mõisaparkides, pärnaalleedel jne. Ühele toidutaimele spetsialiseerumine on üks põhjustest, miks me soodsal aastal võime neid niiviisi massiliselt pärnatüvedel peesitamas näha.

Punalutikad paaritumas. Autor: Jean-Daniel Echenard/Flickr

Kuid see ei anna veel põhjust tihedalt üksteise vastu litsutult olla. Ühe võimaliku põhjusena sellisele koondumisele on arvatud, et see pakub eredalt värvunud putukatele paremat kaitset looduslike vaenlaste, eriti lindude vastu. Lutikad, sh punalutikad, on üsna vastiku lõhna ja maitsega, mistõttu linnud neist üldiselt ei toitu. Naiivsele noorlinnule, kes siiski juhtub sellise lutika põske pistma, kinnistub mälestus ebameeldivast ampsust tugevamini siis, kui ta haarab noka vahele agregeerunud punalutika. Ebameeldiv kogemus suus ja punane pilt silme ees - ei selliseid enam puutu.

Seega rünnatakse koondunud eredalt värvunud isendeid vähem, konkreetse isendi tõenäosus rünnaku ohvriks langeda on väiksem ja röövloom õpib kiiremini hoiatusvärvusega loomi vältima. Mõned aastad tagasi näitasid Tšehhi teadlased punalutikaid laboris uurides, et selline kollektiivne kaitse tõesti toimib rasvatihaste vastu ja suurendab punalutika ellujäämistõenäosust.

---

Loo ilmumisel pöördus ERR Novaatori poole Tarmo, kes uuris, kas punalutikad on ka inimestele ebamugavad, ohtlikud, ronivad majja? - Vastab Tartu Ülikooli vanemteadur Tiit Teder:

"Kuna pärn on meil üks tavalisemaid pargipuid ja samal ajal punalutika peamine toidutaim, siis on kontaktid inimesega üsna ootuspärased. Mingil muul moel punalutikas küll kuidagi inimlembene ei ole. Teisalt oma hoiatusvärvust usaldades ei tee nad suurt miskit ka selleks, et inimest vältida ja tema eest peitu pugeda. Kui punalutikas pihku võtta, siis võivad nad oma iminokaga - sellesamaga, millega nad pärna viljadest mahlu imevad - pista. Samuti jätab pihku võetud punalutikas klassikalise (lutika)lõhnajälje. Mingit ohtu nad siiski inimesele ei kujuta. Talvitumisel peituvad nad kõikvõimalikesse pragudesse, kõige sagedamini puukoore alla. Kui aga pärn juhtub maja ligidal olema, siis võivad nad talvitumispaika otsides ka siseruumidesse sattuda. Sel puhul pole muud, kui aidake punalutikas loodusesse tagasi - küll ta leiab sealgi endale talvitumispaiga."