Kurvitsa ja Hennoste sõnul pärinevad sellised eestikeelsed väljendid üldiselt kas saksa, vene või põhjamaade kultuuridest. "Hapukurgihooaeg" paistab olevat saksa keelest tulnud.

"Saksakeelne Wikipedia ütleb, et "hapukurgiaeg" (Sauregurkenzeit) on ​​kasutusel alates 18. sajandi lõpust," ütlevad nad. "Mõiste viitas algselt ajale, mil toitu oli vähe. Ajakirjandus võttis selle sõna kasutusele suviste väheseid uudiseid pakkuvate nädalate tarvis." Sama mõtet kandev mõiste silly season on Kurvitsa ja Hennoset sõnul olemas ka inglise keeles. Samuti ütlevad inglased, et väljend cucumber time on kasutusel eri keeltes, lisavad uurijad.

"Hapukurgihooaja" tagamaadest on Kurvits ja Hennoste aga lähemalt kirjutanud raamatus "101 eesti ajakirjanduspala":

Hapukurgihooaeg – suveperiood, mil ajalehes pole midagi olulist kirjutada ja toimetuse põhijõud puhkavad, samuti sel ajal ilmutatud uudised, millel pole erilist uudisväärtust ja mille tõesus on küsitav (meremaod, kolme peaga vasikad, kängurud Eesti metsas jms). Ajalehe Sõnumed nimetu ajakirjanik defineeris 19. augustil 1933: "Ajakirjanikud nimetawad sooja suwist aega, kus waibuwad poliitilised kired ja närbub meie seltskondlik tuiksoon, hapukurgi hooajaks."

Sõna on eesti ajakirjanduses kasutusel alates 20. sajandi algusest. Tallinna Teataja tutvustas nähtust suvel 1911 ja ütles, et ei tea, kust ajakirjanikud selle sõna on võtnud. Päewaleht kirjutas eeltsensuuri päevil 1933 loos "Hapukurgi hooaja uudiseid" eri maade totratest uudistest, mille algtüübiks on autori arvates lood meremaost.

Sama nähtus on tuntud eri nimede all paljudes maades (Soomes näiteks mätäkuun jutut).

Näite pea sajanditagusest hapukurgihooajast leiab eelnimetatud 1933. aasta Päewalehest, täpsemalt 17. septembri numbrist:

Hapukurgi hooaja uudiseid.

Ajakirjanduse hapukurgi hooaja wäljamõeldiste algtüübiks on küll meremadu. See suwise kuumusega wäljamõeldud elukas, mis määratud lahutama lehelugeja meelt suwepuhkusel. kui inimene maal wõi mererannas meelsasti kaldub uskuma igasuguseid fantastilisi lugusid, pühitses juba kolme aasta eest oma saja-aastast sünnipäewa. Meremao mõtles wälja 1930. a. üks Pariisi lehe kaastööline. Kes nimelt, seda pole enam wõimalik kindlaks teha, sest jutustus meremaost lewis kiiresti kogu Prantsuse ja maailma ajakirjanduses ja on säilinud terwelt sada aastat, mitte üksi ajakirjanduse weergudel, waid ka "populaarteaduslike" raamatute lehekülgedel.

Teine kuulus hapukurgi hooaja uudis jutustus endatapjast schimpansest, mõeldi wälja 1816. aastal. Autor jutustas Pariisi lehes täpselt, kuidas Chesteri loomaaias ahw oli jäänud kurwameelseks, lakanud söömast ja lõppude lõpuks riputanud puu otsa nööri ning hüpanud silmusesse... See "uudis" pole weel tänapäewani ajakirjanduse weergudelt kadunud, sest suwise palawusega, kui laisas maailmas uudiseid Pole kustki wõtta, teda ollakse sunnitud jälle üles soendama.

Mitte kõik ei tea, et enesetapjate klubid, millest wähemolt iga kuu kord teated läbistawad maailma ajakirjanduse, mõtles möödunud sajandi lõpus wälja Pariisi "Liberté" toimetaja, terawmeelne ajakirjanik Emile de Girardin. Sel wäljamõeldisel oli ootamatu tagajärg, toimetusele woolas sadade wiisi kjrju isikuilt, kes kõik tahtsid teada klubi aadressi. Kõpuks ajakirjanik oli sunnitud awalikult teatama, et oli enesetapjate klubi wälja mõelnud, kuid legend on jäänud tanapäewani püsima.

Inglise hapukurgi hooaja uudised erinewad iseloomuliku briti huumoriga. Nii ilmus mõne aasta eest populaarses Londoni lehes järgmine teade: "Wäikeste koerte mood on jõudnud absurdsuseni. Inglise koerakaswatused on lasknud turule miniatuursed foxterrierid, kellele meie moedaamide seas walitseb suur nõudmine. Niisuguste pisikoerte kaswatamises wõetakse tarwitusele sama naljakas kui barbaarne meetod. Koera saba otsast aetakse karw maha, lõigatakse selja lõppu wäike lõhe ja pistetakse sinna sabaots sisse. Saba kaswab selja külge kinni ja perenaine saab nii sanga, mida pidi koera wõtta sülle."

See hapukurgi hooaja teade trükiti suurima tõsidusega ära wähemalt kümnes suures Euroopa lehes.

Kuid kõik see on tühine selle teate kõrwal, mis mõtles wälja Edgar Allan Poe. Tema awaldas 1838. a. "New York Sun'is" kõmulise uudise, et tundmata aeronaudid olid kolme päewaga Ameerikast lennanud üle Atlandi ookeani Euroopasse oma õhupallil.

See reportaash, mis terwelt nädal otsa täitis lehe esikülje, tõstis ta lugejate arwu kahekordseks. Kui tõde tuli pärast ilmsiks, ei mõelnud keegi pahandada ameerika lehe inglise kirjasaataja terawmeelsele wäljamõeldusele.

Sellest reportaashist sai hiljem alus Edgar Allan Poe jutustusele "Arthur Gordoni seiklused".

Saksa keeles on hapukurgihooajale pühendatud isegi eraldi laul: