Kaslased – erandiks on vaid lõvid – on loomu poolest solitaarse ehk üksiklase eluviisiga loomad, kes indiviidina ellujäämiseks tegelikult sotsiaalseid suhteid teiste liigikaaslastega ei vaja. Siiski tuleb arvestada, et mängus on ka inimkäsi. Nimelt on tuhandeid aastaid kestnud kodustamine soodustanud, et meie lemmikloomad üksteist paremini taluksid. Seetõttu võivad ühe pere kassid omavahel siiski lähedasi suhteid luua ning seeläbi üksteise elukvaliteeti tõsta.

Seda, kuivõrd hästi ühte perre elama sattunud kassid omavahel läbi hakkavad saama, määrab mitu tegurit – osa neist on meist sõltumatud, kuid teiste puhul saame õigelt talitades kaasa aidata.

Kindlasti tuleks kodu sättida nii, et lemmikutel oleks palju ressursse: erinevates kohtades asuvad toidunõud, rohkelt mänguasju ja interaktiivset mänguaega omanikuga, suur valik mõnusaid magamisasemeid, peidukohti, kõrgel riiulil või kapi otsas asuvaid ülevaatekohti, kraapimiskohti.

Ka liivakaste peaks olema vähemalt üks iga kassi kohta. Mida vähem on kassidel põhjust omavahel konkureerimiseks, seda vähem on nende vahel ka pingeid.

Aeg, mil kassid teineteisega alles tutvuvad, on väga kriitiline. Siin tuleb edasi minna sammhaaval ja strateegiliselt. Liialt kiirustades, näiteks esimesel korral lemmikud ninapidi kokku lastes, võivad nad oma suhtele väga halva stardi saada, mida on hiljem keeruline heastada.

Alustama peaks loomadele üksteise lõhna tutvustamisega – ühine lõhn on ühe pere kassidele oluline siduv element. Järgmine etapp on ohutust kaugusest üksteise nägemine ehk lõhna ja näo kokkuviimine. Alles viimasena tuleb otsekontakt.

Kõigele vaatamata on suur roll ka kasside iseloomul. Mõned kassid lihtsalt ei klapi üksteisega, olenemata omaniku ponnistustest. Ning see ei sõltu mitte kuidagi loomade omavahelisest sugulusastmest – ka ühe pesakonna kiisud ei pruugi teineteist silmaotsaski sallida. Ega see pole võõras nähtus ka inimsoo puhul.

Rohkem teadmisi ning abi kasside omavahelise tutvustamise protsessis saab Krati kassikursuselt.