Kassid jätavad koertega võrreldes sageli jaheda mulje. Sageli võib asi olla aga selles, et inimene ei oska lihtsalt n-ö kassi keelt. Äsjane uuring näitab, et selles keeles pole midagi rasket: kassile tuleb lihtsalt rohkem naeratada, vahendab ScienceAlert.

Siiski ei mõelda siin inimkeelset ehk hambaid paljastavat naeratust. Kassikeelse naeratuse jaoks peaks inimene silmi kissitama ja neid aegluubis pilgutama. Kasside ja inimeste vahelist suhtlust jälgides leidsid Briti teadlased, et aeglane pilgutamine muudab nii inimesele tuttavad kui ka võõrad kassid tema suhtes sõbralikumaks.

Loomade käitumist uurinud Sussexi Ülikooli psühholoogi Karen McCombi sõnul on paljud kassiomanikud seda trikki juba ammu proovinud. Nüüd sai selle tõhusus aga teaduslikku kinnitust.

Rahulik ja rõõmus naeratus

Kes on vähegi kasside seltskonnas aega veetnud, on arvatavasti märganud, kuidas nad vahel poolenisti silmad sulgevad ja aeglaselt silmi pilgutavad. Ilme on võrreldav inimese naeratusega, sest ka inimese silmad paistavad naeratades veidi kitsamad. Kuna enamasti teeb hiirekelder seda nägu rahulikus ja rõõmsas olekus, tõlgendatakse seda omalaadse kassinaeratusena.

Kassiomanike juttude põhjal teadsid uurijad, et inimesed matkivad vahel seda ilmet, näitamaks kassidele oma sõbralikkust ja avatust. Nii töötasidki teadlased välja kaks katset, et kindlaks teha, kas kassid suhtusid aeglaselt silmi pilgutavasse inimesesse kuidagi teisiti, kui ülejäänutesse.

Esimeses katses osales 21 kassi 14 majapidamisest. Katseid tehti kodudes ehk kassile tuttavas ja turvalises keskkonnas. Kui kass oli kodus mugava asendi sisse võtnud, pidi omanik temast meetri kaugusele istuma ja kassile aeglaselt silmi pilgutama. Katse ajal filmiti nii omaniku kui ka kassi nägu. Jäädvustusi võrreldi nende ilmetega, mida hiirekütt omaniku pilgutamiseta tegi.

Võrdlus näitas, et kassid pilgutavad tõenäolisemalt aeglaselt silmi, kui omanik esmalt neile silmi pilgutab, võrreldes olukorraga, kus omanik kassiga suhelda ei püüa.

Teises katses osales 24 kassi kaheksast erinevast majapidamisest. Selles katses pilgutasid kassidele silmi neile täiesti võõrad teadlased. Võrdluseks jäädvustati kasside ilmeid ka olukorras, kus uurija vaatas kassile otsa silmi pilgutamata.

Teadlased pilgutasid kassidele silmi samamoodi nagu omanikud esimeses katses, ent uurijad sirutasid lisaks ka käe kassi poole välja. Selgus, et pilgutamisel oli kassidele tõesti oma mõju. Nad pilgutasid pilgutajale meelsasti vastu ning lähenesid pilgutamise järel meelsasti inimese käele.

Uuring oli esimene omalaadne, kuid kasside suhtlusvalmidust on näidatud varemgi. Näiteks on leitud, et kassid suhtuvad hästi avatud inimestesse ehk kassi omaettehoidmises võib süü olla hoopis omanikul. Kassid peegeldavad endaga koos elavate inimeste iseloomu ning saavad aru, kui omanik on kurb. Teatakse ka, et kassid teavad oma nime küll, kuid eelistavad sellele mitte reageerida. Kassidel tekib samas omanikuga seni arvatust tugevam side.

Miks kassid aga omanikele aeglaselt silmi pilgutavad, pole täpselt teada. Pilgutamist tõlgendatakse heade kavatsuste märgina, sest oletatavasti võtavad kassid ainitist pilku ähvardusena. Samas on võimalik, et kassid õppisid selle ilme aja jooksul ära, kuna inimesed vastasid sellele heatahtlikult. Mis selle põhjus ka poleks, aitab kasside parem mõistmine inimesel nendega lähedasemalt suhelda ning parandada sel moel oma lemmiku heaolu.

Uuring ilmus ajakirjas Scientific Reports.