Uuring: kasside ökoloogiline mõju ületab looduslike kiskjate oma kordades ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kasside asustustihedus teeb kasside põhjustatud kiskluse 2–10 korda suuremaks looduslike kiskjate omast.
Kasside asustustihedus teeb kasside põhjustatud kiskluse 2–10 korda suuremaks looduslike kiskjate omast. Autor/allikas: ERR

Kuigi ühe kassi mõju kohalikule loomastikule on võrreldav ühe loodusliku kiskja omaga, on nende asustustihedus samas looduslike kiskjate omast kordades suurem, viitab värske uuring.

Kodukasse (Felis catus) on hinnanguliselt 600 miljonit, mis on rohkem, kui kõiki teisi kaslasi kokku. Seetõttu on pidevalt tähelepanu all ka nende mõju loomastikule. Kodukasside saagiks langeb aastas miljardeid loomi ja nende tõttu on väljasurnud vähemalt 33 loomaliiki. Siiski ei ole täpselt teada kasside lokaalne ökoloogiline mõju. Teisisõnu ei teata, kui kaugele kassid kodust liiguvad, kas nad üldse piirkonna loomastikku mõjutavad ja kas see erineb looduslike kiskjate mõjust, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Tõenduspõhiste teadmisteta on aga raske langetada looduskaitselisi otsuseid, mis kasside puhul kipuvad sageli olema emotsionaalsed. Näiteks on vaja õigete otsuste tegemiseks teada, kas kasside tubastes tingimustes pidamise propageerimine on mõistlik, kas metsistunud kasse kaitsealadelt või nende lähistelt oleks vaja püüda, kas tuleks seadusega keelata hulkuvate kasside toitmine jne.

Austraalias, Uus-Meremaal, Inglismaal, USA-s, Taanis ja Kanadas läbi viidud harrastusteaduse projekti raames koguti andmeid 925 kassi liikumise, saagi ning ümbruskonna looduslike kiskjate, nagu rebaste, koiottide kohta. Liikumise jälgimiseks varustati kassid GPS-seadmetega ja püütud saagist andsid teada kassiomanikud.

Kodukassi liikumispiirkond on üllatavalt väike, keskmiselt 3,6 hektarit ehk valdav enamik kassidest liigub kodust kuni saja meetri raadiuses. Vaid kolme kassi kodupiirkond oli suurem kui 1 km2 – ühel kassil Inglismaal 2,2 km2, kuna ta jalutas 1,7 km pikkust teed kahe küla vahet, ning kahel kassil Uus-Meremaal 2,1 km2 ja 8,6 km2, kellest üks liikus põllumaadel, teine loodusmaastikul.

Kolm neljandikku kassidest liikusid 90%-l juhtudest inimasustuse piirkonnas ning vaid 11 protsenti kassidest veetis üle poole ajast looduses. Seejuures saadi teada, et isase kassi kodupiirkond oli emase omast suurem, vanemad kassid liikusid vähem ning maal oli kasside kodupiirkond 1,6 korda suurem kui linnas.

Omanike andmetel murrab kass ühes kuus keskmiselt 3,5 saaklooma, mis teeb aasta jooksul murtute arvuks 14,2–38,9 looma hektari kohta. Kuna eelnevatest uuringutest on teada, et ühe koju toodud murtud looma kohta murravad kassid lisaks 1,2–3,3 looma, keda koju ei tooda, on kassi aasta keskmine saak 50,4–138,6 looma.

Selline hulk ei ole midagi erakordset ja on sarnane või veidi suurem kohalike looduslike kiskjate saagist. Kasside ökoloogilist mõju suurendab aga märgatavalt nende arvukus ja asustustihedus. Ka ei ole alust arvata, et kohalikud looduslikud kiskjad mõjutaksid kasside kodupiirkonna suurust, tegemisi või kontrolliks nende arvukust.

Kasside ökoloogiline mõju on seega oluliselt suurem kohalike kiskjate omast ning on teada, et tugevaim on see kesk- ja äärelinnades, piirnedes reeglina saja meetri raadiusega kodust. See on oluline teadmine, sest asula lähistel olevatel kaitsealadel on sealsed loomad kasside eest suhteliselt hästi kaitstud.

Aga mis on kasside suure ökoloogilise mõju põhjus? Võrreldes kodukassi energiatarvet teiste viiekiloste kiskjate ja näiteks neli kilo kaaluva džunglikassi (Felis chaus) omaga, murravad kodukassid oluliselt vähem, kui oleks vaja elus püsimiseks. Seda seepärast, et valdava osa vajalikust energiast saavad nad hõlpsasti toidukausist.

Võrdluseks – metsistunud kodukassi kodupiirkond on hoolitsetud kodukassi omast 10–20 korda suurem, et tagada eluks vajalik saagi hulk. Aga just inimeselt saadava toidu tõttu on kodukasside asustustihedus üle kahe korra suurem, kui see oleks võimalik inimese sekkumiseta: looduslikult 15,7 kassi/km2, kuid näiteks New Yorki äärelinnas ja Texase väikelinnas vastavalt 35,9 kassi/km2 ja 32 kassi/km2; see teeb kasside põhjustatud kiskluse 2–10 korda suuremaks looduslike kiskjate omast.

Oluline on meeles hoida, et kassi ökoloogiline mõju sõltub omaniku suhtumisest. Hiljutine Inglismaa kassipidajate küsitlus näitab, et suurem osa kasside vabapidajaid paraku õigustavad oma tegevust, tuues ettekäändeks kassi tervise, heaolu ja kasside poolt põhjustatud kiskluse kui isereguleeruva ökoloogilise protsessi.

Ka viidatud uuringu tulemused kinnitavad, et ühe kassi mõju kohalikule loomastikule on võrreldav ühe loodusliku kiskja omaga, kuid kuna kasside asustustihedus on kordades kõrgem, on kordades suurem ka nende ökoloogiline mõju eelkõige kodu lähiümbruses.

Uurimus ilmus ajakirjas Animal Conservation.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: