Kass on üks kõige invasiivsem ning inimkaaslejana peaaegu kõikjale levinud loomaliik. Omapäi tegutsedes, halvemal juhul metsistudes, on kassid aga ohuks kohalikule loomastikule, eelkõige närilistele ja lindudele, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Kassikahjude vähendamiseks on mitmeid lahendusi, näiteks kassi kaeluse külge kõliseva kellukese või mõne piiksuva seadme riputamine, mis raskendab saagi tabamist, või kaelusele laia lipsu kinnitamine, mis takistab saagi haaramist. Mõnel puhul on sellised vahendid vähendanud näriliste ja lindude hukkumist poole võrra, kuid on teada ka juhtumeid, kus kassid on muutnud oma tavapärast käitumist selliselt, et kelluke ei kõliseks.

Samuti on paljudele kassiomanikele selliste vahendite kasutamine vastumeelne, kuna nende arvates mõjutab see kassi heaolu, rääkimata kassi liikumisvabaduse piiramisest.

Üks viimatine vahend kasside ohtlikkuse vähendamiseks on kirev kassikaelus – kirevast kangast lai krae, mis käib ümber kaelarihma ning mida ääristab helkurpael. Looduse rohekaspruunide toonide taustal paistab kirev krae kergesti silma ning arvestades lindude nägemise eripäradega peaksid nad kirevaid toone väga hästi märkama. Kuna kaelus võib takerduda, siis on kaelarihmal turvakinnitus, mis vabaneb tugeval sikutamisel.

Senised uuringud kireva kassikaeluse mõjust näitavad, et New Yorkis vähendas kaeluse kandmine kasside linnupüüdmise edu kevadel 95 protsenti protsenti ja sügisel 70 protsenti, Austraalias aga vähenes esimesel aastal nii kahepaiksetele ja roomajatele kui ka lindude püügiedu 55 protsenti, järgneval aastal 25 protsenti.

Euroopas tehti esimene sarnane uuring Šotimaal ja Mani saarel. Seal jälgiti kireva kaelusega kasse sügisel ja talvel ning võrreldi koju toodud saaki enne ja pärast kaeluse kandmist. Kaheksa nädalat kestnud uuringus olid pooled uuringus osalenud kassidest esmalt kaelusta, kuid said selle neli nädalat hiljem. Teine pool uuringus osalenud kasse aga olid alguses kaelusega ja ilma pärast.

Koju toodud lindude arv või nende jäänused näitasid, et kirev kassikaelus vähendas lindude püüdmist 78 protsenti: kaeluse kandmise nädalate jooksul püüdis üks kass keskmiselt 0,44 lindu, kaeluseta aga 1,89 lindu. Siiski tuleb silmas pidada, et täpsemate tulemuste saamiseks tuleks kasutada ka kassi- või rajakaameraid (loe näidet siit), sest kõike püütut ei pruugi kassid koju tuua.

Kasse kaeluse kandmine ei seganud – 64 protsenti neist harjus kaelusega ööpäeva jooksul, vaid ühel võttis harjumine paar nädalat ja üks ei harjunudki. Enamik kassiomanikest olid valmis ka edaspidi oma hoolealustel kirevat kaelust kasutama. Vaid üks väitis, et ei kasuta kaelust edaspidi, sest see kipub liiga sageli kaduma. Uuringu käigus tuli kasside kaeluseid asendada tõepoolest 11-l kassiomanikul 13-st.

Kuigi kirev kassikaelus on tõhus, on selle laiaks kasutamise takistuseks esiteks hind, mis on märgatavalt kõrgem kui kellukesel. Samas ei ole kaeluse valmistamine ülemäära keerukas õmblustöö, sobides hästi käeharjutuseks. Suurbritannias on takistuseks ka elanike teadmiste puudumine ja ignorantsus kasside võimaliku negatiivse mõju osas – sellest lähtuvalt on nende valmidus toetada kasside mõju leevendavaid seadusi kõige väiksem.

Seega võib suure osa kassikahjudest kanda hoopis inimese teadmatuse arvele. Kuna kaelus on tõhus, eriti kevadisel ajal, mil linnud pesitsevad, on see üks võimalus kohaliku looduse säästmiseks.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Zoology.