Viimase kümnekonna aasta jooksul on ilmunud ligi 25 teemakohast uuringut. Spoilerite mõju viie töö raames käsitlenud Florida Osariigiülikooli reklaamidotsent Benjamin Johnson nentis, et enamasti on neis nähtav mõju tagasihoidlik ja uurimuste lõikes vastuoluline.

"Lihtne vastus on, et nende kahjulikkus on müüt. Me ei saa teha üldistusi, et enne raamatu lugemist või filmi nägemist selle võtmetähtsusega keerdkäikude teadmine vähendab nende nauditavust. Küll saame öelda, et spoilerid võivad tekitada põhjendamatult viha ja ebameeldivustunnet," märkis Johnson.

Pikem vastus on mõneti nüansirikkam. Näiteks selgus sotsiaalpsühholoogide Jonathan Leavitti ja Nicholas Christenfeldi 2011. aastal ilmunud klassikaks saanud tööst, et lugejad hindasid teada-tuntud sisuga novelle ja lühijutte sama kõrgelt kui tundmatuid teoseid. Neid nauditi isegi rohkem. Autorite oletuse põhjal muutis see nende lugemist ladusamaks, mis võimaldas minna sügavamale loo sisse kui tavaliselt.

Johnson on jõudnud kaaslastega hilisemates uuringutes vastupidiste tulemusteni – spoileritel on väike negatiivne mõju. Vaatamata eelarvamustele pole mingit vahet, kas tegu on filmide, televisiooni, videote, lühijuttude või filmipostritega. Samas nentis ta, et väikese mõju taga võib olla laboritingimusi iseloomustav väiksem üldine naudingutunne. Ajanappuse tõttu ei näidata katses osalejatele enamasti täispikki filme või seriaale, vaid lühemaid lõigukesi.

Veelgi hiljutisemas töös kasutas Johnson ära enneaegselt veebi jõudnud "Troonide mängu" nelja osa. Lekkinud osasid näinud uurimisalused sukeldusid enda teatel fantaasiamaailma sama edukalt kui teised ja tundsid neist sama palju rõõmu. Samal ajal leidsid teadlased, et uurimisalused nautisid ja said vähem aru stseenidest, mis olid kooskõlas sarja alusmaterjaliks olevate raamatutega. Teisisõnu, mõõdukas koguses aitavad väikesed spoilerid telesarju nautida, mitte ära rikkuda.

Dotsent nentis, et enamasti on keskendutud töödes naudingutundele või selle puudumisele. Vähem on uuritud müüdi teist külge – avastamisrõõmu rikkumisega seotud viha. "Tehtud uuringute põhjal võib süüdistada tekkivas ebamugavustundes reaktiivsust. Inimesed tunnevad, et keegi läheb nende vabaduse kallale ja kaotavad kontrolli selle üle, kuidas nad meediat tarbivad," laiendas Johnson.

Võib kahtlustada, et spoilerimüüdi võimendumises on olnud tähtis roll ühismeedial. Varem kalduti rääkima filmidest ja sarjadest tööl sõpradega või näost näkku.

"Neid vestlusi peetakse nüüd veebis ja võimalus tahtmatult detailsete arvustuste otsa sattuda on varasemast suurem. Televisioon pole enam lineaarne. Mõned näevad sarja paar päeva hiljem või vaatavad selle järele aasta pärast ja järjest kõik osad. Taolises keskkonnas ühtsete normide ja vajadustega arvestamine on uskumatult raske," nentis Johnson.

Seega, "kui tahad spoilereid vältida, on see täiesti arusaadav. Kui sa aga neid näed, ära ole nii vihane ja naudi filmi. Praeguse teadusliku teadmise põhjal oled sa ise oma kõige suurem vaenlane," lisas dotsent.