Kes ja kuidas loob raha?

Panganduses on kaks subjekti, kellele on ülesehitatud kogu pangandussüsteem. Esiteks on kommertspangad, mis peavad oma omanikule kasumit teenima. Teine on Keskpank, mis hoolitseb kogu raharingluse toimimise eest, hoiab inflatsiooni kontrolli all, annab kommertspankadele laenu, ostab ja müüb riikide võlakirju ning korraldab raha trükkimise. Sageli teeb Keskpank ka järelevalvet kommertspankade üle ning esindab riiki rahvusvahelistes finantsorganisatsioonides.

Euroopa Liidus täidab seda teist rolli Euroopa Keskpank ja Eesti on oma keskpangaga osa suurest euro rahasüsteemist. Euroopa keskpank asub oma peakontoriga Frankfurdis. Euro rahatähti trükitakse reeglina EL territooriumil, välja arvatud nüüd Ühendkuningriigis, kus ettevõtte De La Rue trükib osa euro rahatähtedest. Osa Eesti kroone trükiti samuti kunagi samas ettevõttes.

Mitu Euroopa riiki kasutab oma trükivõimalusi rahatähtede trükkimiseks, näiteks Austria, Itaalia Prantsusmaa, Hispaania, Belgia, Iirimaa ja nii edasi. Kasutatakse ka eraettevõtteid nagu näiteks FC Oberthur Prantsusmaal, Joh Enschede Hollandis, Giesecke & Devrient Saksamaal, kui mõnda nendest mainida.

Viimastel aastatel on Euroopa Keskpank massiivselt trükkinud eurosid juurde, et elavdada eurotsooni majandust. Üksnes koroonakriisi leevendamiseks trükitakse 2020. aastal täiendavalt 750 miljardit eurot. Kokku planeeritakse trükkida 2021. aasta keskpaigaks juurde üks triljonit 350 miljardit eurot. Need on väga suured numbrid.

Lisan ühe huvitava terminoloogilise fakti. Keskpanga puhul me üldjuhul ei räägi raha juurde trükkimisest. Me räägime võlakirjade ostuprogrammist, varade ostuprogrammist, kvantitatiivsest lõdvendamisest ja ekspansiivsest rahapoliitikast.

Tegelikult muidugi trükitakse raha lihtsalt juurde, et osta riikide võlakirju. Reeglina makstakse uute võlakirjadega tagasi oma varasemaid laene. Kindlasti ei saa samas välistada, et võlakirjade ostuprogrammiga suurendavad riigid ka oma laenukoormust.

Mis roll on kommertspankadel rahaloomes?

Kogu kaasaegne kommertspangandus tegutseb nii-nimetatud osareservipangandusena. See tähendab, et kommertspangad ei hoia kogu raha, mida hoiustajad on panka pannud, reservis, vaid laenavad suurema osa sellest rahast uuesti välja.

Raha ringleb pidevalt. Oletame et hoiustaja paneb panka 100 eurot, pank otsustab sellest 10 eurot jätta reservi ning ülejäänud 90 välja laenata. Lihtsuse mõttes eeldame, et laenusaaja paneb laenatud raha samas pangas oma hoiuarvele ehk pank saab nüüd 90 eurot, millest ta uuesti üheksa eurot reservi jätab ja ülejäänud 81 välja laenab, nii võib see ahel lõpmatult edasi minna.

Tegelikult on kogu efekti hindamiseks lihtne valem, mida võime reservivõimendiks nimetada. Kuna meie näite puhul jättis pank reservi 10 protsenti, siis reservivõimendi on 1/0,1=10. See tähendab, et läbi selliste korduvate väljalaenamiste kasvab kogu raha pakkumine 10 korda. Seega algselt panka pandud 100 eurost saab lõpuks 1000 eurot. See on põhjus, miks me ütleme, et kommertspangad loovad raha.

Mis määrab panga usaldusväärsuse?

Panga kaks põhilist majanduslikku funktsiooni on anda laenu ning hoiustada raha. Viimasele lisandub tavaliselt ka investeerimine. Neid funktsioone täites peab pank leidma optimaalse tasakaalu väljalaenatavate ressursside ja pangas hoitava reservi vahel.

On kaks äärmuslikku võimalust:

1. pank hoiab kogu tema juurde hoiule toodud raha alles ega laena välja – reservi määr on 100 protsenti;
2. pank laenab omakorda välja kogu hoiustatud raha – reservi määr on null protsenti.

Tuleb meeles pidada, et pank on kasumit taotlev üksus nagu kõik teisedki ettevõtted, seega peab ta teenima oma omanikele kasumit ja säilitama usaldusväärsuse klientide ees. Järelikult mõlemad variandid on rohkem teoreetilised.

Panga kasum tekib sellest, et ta võtab väljalaenatavatelt summadelt suuremat intressi võrreldes hoiustajatele makstava intressiga. Lisaks lihtsale intressitulule võib pank muidugi ka ise investeerida erinevatesse äriprojektidesse.

Majandusliku tulususe seisukohalt on pank huvitatud võimalikult suurema osa hoiuste väljalaenamisest. Mida rohkem pank laenu annab, seda suuremat kasumit see reeglina saab. Sealjuures pole eesmärgk mitte laenu andmine iseenesest, vaid laenu andmine klientidele, kes on võimelised laenu koos intressidega tagasi maksma. Klientide usaldusväärsuse hindamine ning maksevõimeliste klientide väljasõelumine moodustab suure osa eduka panganduse alustest ning on üheks kahest suuremast riskist, millega pank kokku puutub.

Üks olulisemaid pangandustavasid on, et pankurid ei tohi oma pangast ise laenu saada iseendale aktsiate ostmiseks ning võivad klientidele laenu anda vaid vastava tagatise või käendaja olemasolul.

Teine suurem risk on seotud võimalusega jätta rahuldamata hoiustajate nõudmised sularaha väljavõtmiseks või pangaülekannete tegemiseks. Liigne laenuandmine võib pangale saatuslikuks saada. Tuleb meeles pidada, millist kaupa pank tegelikult müüb.

Vastuse saame, kui vastame küsimusele: millisesse panka viib klient oma raha tingimustes, kus panku on kümneid või sadu. Vastus oleks, et ilmselt tema jaoks või tema arvates kõige usaldusväärsemasse panka. Seega pank müüb tegelikult oma usaldusväärsust. Mida madalam on sularahareservi määr pangas, seda madalam on selle maksevõime ja ka usaldusväärsus. Panga võimet rahuldada igal ajal kreeditoride õigustatud nõudeid nimetatakse likviidsuseks.

Nähtust, kus kliendid hakkavad massiliselt pangast raha välja võtma, nimetatakse pangajooksuks. Pangal ei ole reeglina nii palju raha, et hoiustajate nõuded täita. Suure tõenäosusega lõppeb selline tegevus panga pankrotiga. Kuulsamaid pangajookse Eestis on ilmselt Erapanga juhtum, mis viiski lõpuks panga tegevuse lõpetamiseni.